Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Mis loom on „puhas" eestlane?

PRIIT KUTSER,      18. november 2009

Nii mõnigi meist peab ennast puhtaks eestlaseks. Üldiselt, kui ema ja isa on eestlased, siis ollaksegi juba eestlane. Teised peavad end eestlaseks, kui üks vanematest on eestlane ja kui ta vähemasti mõtleb eesti keeles. Mis juhtub aga siis, kui mõlemad vanemad on mitte-eestlased, kuid konkreetne eestlasehakatis ikkagi mõtleb ja räägib eesti keeles? Kes tõuseks püsti ja deklareeriks, et „too ei ole meite seast"?! Mis loom on „puhas" eestlane?
 

Üks põhjus, miks ma sel teemal juba pikemat aega mõtisklen, on see, mida kuulen ja loen. Mu kolleeg, kelle nime jätan targu nimetamata, deklareeris, et tema oma suguvõssa vene verd ei luba. Mul tekkis küsimus: kuidas ta saab olla kindel, et seda n-ö vene verd tema suguvõsas juba ei ole? Kui paljud meist, kes peavad end puhastverd eestlasteks, on tegelikult paras segu? Me ei ole ju oma juuri piisavalt uurinud.

Kord töötasin hotellis, kus köögipoolel oli mulatist kokk. Tema ema oli heledapäine eestlanna ja isa mooramaamees. Kokk ise rääkis puhast eesti keelt ja lõppkokkuvõtteks võis igaüks seal meist veenduda, et tegemist oli nii eestikeelse kui ka eestimeelse inimesega. Ta oli igas mõttes eestlane, vaid tema nahavärv oli tumedam. Mitte kellelgi ei ole õigust teda mitte-eestlaseks nimetada...

Kes on puhas itaallane, puhas inglane või puhas sakslane? Pikema jututa vastan: sellist ei ole olemas!

Eestlased on ajaloolises mõttes põnev moodustis, kuna tulnud olevat me idast, Uuralite tagant. Tollal olime olnud matsakad, pilusilmsed ja tumedapäised, ehk kaugel sellest blondist ja sinisilmsest viikingist, kellena me end tihtipeale lausa vägisi ette kujutada ihkame. Siis, kui tundsime end päris hästi, saabusid võõrvallutajad, kes kõik meie maad endale soovisid. Tulid taanlased, tulid sakslased, tulid venelased, rootslased, poolakad ja kes kõik veel. Nüüd on nad end meie sekka ära peitnud. Selles mõttes on maarahvas veel hullem kogelmogel kui põhjapoolne vennasrahvas soomlased. Nemad on tükk maad homogeensem seltskond, ehk siis - ühtlasem rahvas kui meie.

Fakt on seega, et puhast eestlast pole olemas, nagu pole olemas ka puhast venelast. Isegi Venemaa suure juhi vanaisa on soomeugrilane. Venelased muutuvad lõunapool kaukaaslasteks, põhjas soomlaste-taolisteks, idas asiaatideks. Jabur on küsida, kes on „õige" venelane. Sama jabur nagu natsi-sakslaste puhta „aaria rassi" idee, kus abiks tuli võtta Poola heledajuukselisi ja sinisilmseid põngerjaid, et suur plaan (Lebensborn) saaks ikka füürerile meelepäraselt kenasti täidetud. Seega, rass ei oma pikemas perspektiivis mingit tähtsust. Rassi baasil rahvust paika panema hakata on surnult sündinud idee. See lihtsalt ei tööta. Kui aga unustame rassi, siis saame vastutasuks elujõulise tuleviku, mida näeme Uues Maailmas.

Kõik on pidevas muutumises. Muutub keel, mida räägime. Muutuvad inimesed meie ümber, sealhulgas ka nende nahavärv, ja seda olenemata sellest, kas on suvi või talv või kas keegi solaariumis või lõunamaal päevitamas käib. Võiks ju öelda, et kui 5000 aastat tagasi siia saabusime (olgugi et oleksime vast pidanud ikka soojema elupaiga leidma, nt Itaalia või Hispaania), siis olime kollased, veidi hiljem muutusime valgeteks (külm oli) ja edaspidi läheme üha tumedamaks, mistõttu tulevane eestlane näeb välja nagu Joel de Luna (OK, see on vist halb näide, aga meenus esimesena!) ning räägib segakeelt, kus põhikomponentideks  inglise, soome ja eesti keel. Miks mitte ka vene keel?

Igaühes meist voolab tilk võõrast verd, ning olemata selgeltnägija, võime julgelt ennustada, et elu Maarjamaal muutub tulevikus kindlasti tublisti kirjumaks. Tahame või mitte. Kõik läheb loomulikult, nagu see on kulgenud juba viimased 5000 aastat. Märkamatult.

Eestlasest teeb eestlase eesti meel, eesti vaim, eesti hing. See on tunne meie sees. Kui inimene, kes ei pruugi eesti keelt isegi sõnakestki osata, tunneb, et ta kuulub siia, olemaks osa meist - eesti rahvast, siis see teebki temast selle õige ja, ütleme siis ka otse välja, „puhta" eestlase. Kui on olemas tugev meelsus, tuleb üsna peagi ka keelsus.

Suur ühtekuuluvustunne, mis tekib meis kui rahvas, kes tunnetab kõiki ohvreid ja kannatusi, mida on meie eelkäijad pidanud rahva ja ka riigi säilimise nimel tegema, ja tunnetab, et oleme valmis seda kõike taas läbi tegema, - see teebki meist ühtse eesti rahva.

PRIIT KUTSER, Keskerakonna Noortekogu juhatuse liige

 



Viimati muudetud: 18.11.2009
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail