Eestimaa kubermangu maarahvas sai priiuse 190 aastat tagasi

Jaan Niin,      28. juuni 2006


Tollel priiuseootuse ajajärgul, näitab 1884. aastal Riias ilmunud raamat "Kratkaja istorija Pribaltiiskago kraja" ("Balti krai lühike ajalugu"), koosnes see krai ehk ääre-ala kolmest kubermangust. Need olid Eestimaa (Põhja-Eesti), Liivimaa (Lõuna-Eesti ja Läti ilma Kuramaata), Kuramaa (liideti Venemaaga 1795. aastal kui viimne Vana-Liivimaa osa).

Nagu August Kitzberg tsaariaegses koolilugemikus kirjutas, ununesid pärast Põhjasõda ära Rootsi valitsuse ajal tehtud talurahva olukorra parandamised. Kui Vene valitsus 1739. aastal rüütlitelt talurahva õiguste üle aru päris, andis rüütlikogu vastuse: "Talupojad on oma elu ja kehaga pärishärrade täieline omandus. Nemad ei tohi enesele mingit varandust korjata, vaid üksi oma isandatele. Mõisahärrad võivad neile nii suuri maksusid ja töösid peale panna kui ise heaks arvavad. Nende trahvimiseks on mõisnikul määramata võimus. Talupojal ei ole õigust pärishärra üle kohtus kaebtust tõsta." (Selsamal 1739. aastal ilmus trükist esimene eestikeelne Piibel.)

Keisrinna Katariina II, reisides 1764. aastal läbi Liivimaa, nägi iseoma silmaga talurahva viletsust ja saatis kindralkuberner Browne kaudu rüütlite maapäevale nõude, et talupoegadele jääks see liikuv omandus, mis nad ise korjanud, orjused ja maksud saagu jõudumööda ära jagatud, nuhtlusele pandagu piir ja määr; samuti lõpetatagu inimeste müümine, sest olla nähtud, kuidas seeläbi mees naisest ja lapsed vanematest lahutatud saavad ning mõnikord ka oksjonitel inimesi müüakse.

Need keiserlikult nõutud muudatused Eestimaad ei puudutanud. Ühtlasi selgus, et ega Liivimaalgi vastavate seaduste kehtestamiseta midagi muutu. Kuna kaebuste hulk aina kasvas, pidi Katariina II tegelema enda antud käskude täpsustamisega ja komisjonide moodustamisega kuni oma surmani 1796. aastal.

Kuigi keiser Aleksander I omakorda võttis selle küsimuse päevakorda juba 1802. aastal, ei suudetud lähimatel järgnenud aastatel kinnitatud seaduste projektide najal ei Eesti- ega Liivimaal kaotada orjapõlve ja tuua priiust. Ka sõda Napoleoni vastu katkestas mõneks ajaks lahenduste otsimise.

1815. aasta veebruaris kiitis aga maapäev (Estljandski Landtag) keisri enese nõudel heaks uue põhimääruse projekti, lastes sellega talupojad priiks. Sama dokumendi alusel andis keiser Aleksander I Valitsevale Senatile 23. mail (ukj 5. juunil)1816. aastal ukaasi. Seda peetaksegi priiuse sünnipäevaks Põhja-Eestis, ehkki seadus kuulutati välja 1817. aastal.

Ka Kuramaa mõisnikud tegid eespool tähendatud aastal samasuguse otsuse.

Aga Liivimaa jäi veel ootama, kuni rüütlikogus vabameelsemad mehed peale jäid. 1818. aastal kohalik maapäev saatis keisrile vajaliku kirja. Alles 26. märtsil (ukj 7. aprillil) 1819 kirjutas Aleksander I, meie isa ja heategija, Liivimaa talurahva priikslaskmise seadusele alla. Nii hakkas meie maarahva priius teosammul kosuma, "tehes karme lühipeatusi näiteks Mahtras ja ka mujal" ning ega ta päris "valmis" saanudki! Ja alles Vabadussõja võidu järel sai ta end paaril aastakümnel vabaduse nime all ilmutada.

Aga Aleksandri antud priiusele on meie luuletajad pühendanud ka luuletusi, millest näiteks kaks salmi:

Prii oma pinnalt jälle leiad
Nüüd Eesti rahva pesakest.
Ja õitsev Eestimaa sa hüüad:
"Au Aleksandril` igavest !"
(Lydia Koidula)

Aleksander andis käsku:
Priius, paista Eestimaal !
Priius Eestimaal nüüd paistab,
Jäägu paistma igal a'al!
(Mihkel Veske)

Rahvas tänas priiuseandjaid ühislauluga

Eesti elu edendaja Johann Voldemar Jannsen sündis 4. mail (ukj 16. mail) 1819. aastal ehk 39 päeva pärast Liivimaa talurahva priikslaskmist. 1869. aasta kevadel said nii Liivimaa priius kui ka postipapa Jannsen 50 aastat vanaks.Maarahva hulgas tuntud tegelasena pidas ta saksa laulupidude eeskujul Tartus "oma juubeli-sünnipäeva suure pidulikkuse ja ühislaulmisega priiuse 50. juubeli tähe all ja Eestis esimese oma üldlaupeo näol". Tema tütar Lydia Emilie Florentine oli siis pool aastat tagasi saanud 25-aastaseks.

Huvitav on lisada, et praegusedki üldlaulupeod on pandud käima just sellises "Liivimaa priiuse" taktis. Vaatamata sellele, et EW ajal, kuni 1940. aastani, olid need Eesti Vabariigi iseseisvuse juubeli tähtsündmused aastatel 1923, 1928, 1933 ja 1938.Selle asemel, et praegu võidelda Eesti vabaduse 190. aastapäeva üldlaulupeo 2008. aastal korraldamise eest, harrastatakse siin "mudamaadlust" Tõnismäel, meie "julgeolekukantsi" akna all. Kas tekitatud on olukord, mille tagajärjel on meie vabadus jälle kuhugi minemas ja nn "priius" tuntud kohast taas tulemas?





Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)