Toomas Varek rassib Eesti riigi välissuhtluses

URMI REINDE,      26. juuli 2006


Riigikogu ametlik suvepuhkus kestab tänavu 21. juulist 25. augustini. Nii on Euroopas kombeks. Varem on Eestis juulis puhatud ning augustis juba tööle tuldud. Parlamenditöö ei seisku suvel nagunii. Tühi on vaid suur saal, oma tegevuse on katkestanud komisjonid ja Riigikogu imposantses hoones käib igasuvine hooldusremont. Rahvasaadikud aga jätkavad kohtumisi valijatega, võtavad sõna ajakirjanduses ja sel aastal valivad Vabariigi Presidenti. Mis kõige tähtsam – jätkub aktiivne välissuhtlus. Sellest viimasest rääkiski Kesknädalale seekord Toomas Varek, kel 23. juulil sai täis neli kuud Riigikogu esimehe ametis.

Toomas Varek, oled olnud ärimees, linnapea, Riigikogu liige, Riigikogu Keskfraktsiooni esimees, Riigikogu aseesimees. Kas praegusel ametikohal on varasematega võrreldes selgeid erisusi?

Lääne-Virumaalt on mind kaks korda parlamenti valitud – mul läheb Riigikogus kaheksas aasta. Tunnistan, et viimased neli kuud Riigikogu esimehena on andnud mulle märksa erakordsema kogemuse, võrreldes varasemate aastatega. Tegelen nüüd sootuks rohkem meie riigi välissuhtlusega, millega, ausalt öeldes, varem eriti palju kokku puutuda ei tulnud. Isegi välisreisidel käisin suhteliselt vähe – vaid Helsingis ja Riias. Suursaatkondade korraldatud vastuvõttude külastamiseks ning nn parlamenditurismi harrastamiseks ei jätkunud mul fraktsioonijuhi töö kõrval lihtsalt aega. Märkan, et ka mu järglased selles ametis Vilja Savisaar ja Ain Seppik pole välissõite peaaegu üldse teinud.
Riigikogu esimehe töö tuntum külg möödub muidugi suures saalis. Kuid väga vastutusrikas osa spiikri päevakavast on meie riigi esindamine välismaailmas. See on olnud ühelt poolt teadmiste täiendamine ja sisseelamine minu jaoks üsna uude valdkonda, teisalt ka enda proovilepanek.

Mis siis toimub: kohtumised suursaadikutega, nüüd peaaegu kohustuslikud vastuvõtud, visiidid...?

Esimene osa välissuhtlusest puudutab kohtumisi suursaadikutega. Diplomaatias peetakse heaks tooniks, et riigis kõrgele kohale valitud uuele ametiisikule tehakse n-ö tutvumis- ja suheteloomisvisiit, kus peetakse esialgseid läbirääkimisi ning vahetatakse informatsiooni.
Kevadel oli mul periood, kui võtsime nii Eestis kui ka mujal resideerivaid suursaadikuid vastu lausa iga päev. Tuli ette, et visiidi tegi koguni kuni kolm suursaadikut päevas. See läks tõesti pingeliseks, kuid tänu Riigikogu välissuhete osakonnale ja paljudele teistele abilistele saime loodetavasti hästi hakkama. Veendusin, et vahetu siirus ja sõbralik suhtlemine ühendab riike ja diplomaate vähemalt sama palju kui aastatepikkune välissuhtlemiskogemus, mis oli neil inimestel, kellega mina ju esimest korda kokku puutusin.

Lisaks kodumail teoks saanud kohtumistele tuli Eestit mitu korda esindada ka välismaal...

Aprillis käisime koos Ela Tomsoniga Res Publica fraktsioonist Venemaa Riigiduuma 100. aastapäeva tähistamisel Peterburis. Meid saatis Marina Kaljurand Moskva saatkonnast, kes teeb väga palju ära kahe naabermaa suhete parandamiseks. Pidasin Riigiduuma juubeliistungil kõne, milles muu hulgas meenutasin nelja eesti meest, kes olid sajand tagasi Vene duumasaadikud, nende seas hilisemat meie ajaloolist poliitikut Jaan Tõnissoni. Kohtusin põgusalt ka Riigiduuma esimehe Boriss Grõzloviga.
Peterburis oli mul meeldiv võimalus luua esimesed soojad suhted Läti parlamendi spiikri Ingrida Udre ja Soome parlamendi esimehe Paavo Lipponeniga, aga ka Gruusia ja Leedu parlamendijuhtidega.
Esimese ametliku välisvisiidi Riigikogu esimehena tegin Rootsi. Osalesin töökohtumisel Riksdagi (Rootsi parlament) esimehe Björn von Sydowiga, kes kauaaegse poliitikuna, eriti kaitseministrina, on palju teinud Eesti heaks, eriti meie taasiseseisvumise järgsetel esimestel aastatel.
Eesti ja Rootsi mõtted ja vaated Euroopa Liidu tulevikule langevad paljuski kokku. Mõlemad oleme Gruusia doonorriigid – anname sellele lõunamaariigile jõukohast abi demokratiseerumisel.
Tahame suurendada ka selle ühenduse elujõudu, mis peitub lühendi NB taha . See on Nordic-Baltic, ehk viis Põhjamaad pluss kolm Balti riiki, kes võiksid ajada siinses piirkonnas enam kooskõlastatud poliitikat, eriti keskkonna ja energeetika küsimustes.
Riksdagis käisid koos minuga Peeter Tulviste (Isamaaliit) ja Margus Leivo (Rahvaliit).

Mida pead oma spiikriaja suurimaks või tähtsaimaks katsumuseks?

Peasündmuseks loen mai lõpul KUMU ruumes peetud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) konverentsi. Sellest võttis osa 300 kõrget külalist üle Euroopa. Isiklikult mulle oli see suur väljakutse – pidasin seal oma esimese ingliskeelse kõne ning juhatasin seda konverentsi koos Euroopa Parlamendi presidendi Joseph Borrelli ja ENPA presidendi Rene van der Lindeniga.
Praegu loengi oma esialgseks välispoliitiliseks kapitaliks häid otsesidemeid, mida õnnestus sel konverentsil luua nii nende meestega kui ka paljude teiste Euroopa juhtpoliitikutega.
Vaieldamatult oli ENPA konverents suurim ja auväärseim välispoliitiline sündmus taasiseseisvunud Eesti pinnal.

Peaks küll meenutama, et Eesti meedias see suurüritus väärilist kajastamist ei leidnud. Ei tea, miks?

Võib-olla sellepärast, et midagi ei läinud nihu? Ka minu inglise keel, mille nappust mulle spiikriks tõustes ette heideti, oli selle konverentsi ajaks juba täiesti OK! Meedial polnud, mida ette heita! Aga selline mahavaikimine või pealiskaudsus küllap ei näita ajakirjanduse professionaalsust.
Kuid suuremat heameelt teeb see, et erinevatest riikidest tuleb tänase päevani tänukirju eestlaste korraldustöö eest ja saadetakse külaskäigukutseid.

Mitmes riigis on juhtivatel kohtadel daamid. Kas nendega on olnud meeldivaid kokkupuuteid?

Jaa. Pr. Udrest oli juba juttu; tema kutsus meid Ene Ergmaga Riiga lõunanaabrite taasiseseisvumise 15. aastapäeva pidustustele 21. augustil.
1. juunil tähistasime Helsingis Eduskunna 100. aastapäeva. President Tarja Haloneniga oli mul õhtusel vastuvõtul au istuda ühes lauas koos paari teise Euroopa juhtpoliitikuga. Proua Tarjaga ajasime juttu küll mitte inglise, vaid eesti-soome segakeeles.
Saksamaal Kielis oli mul meeldiv ülesanne anda Maarjamaa risti II klassi orden kätte Heide Simonisele, endisele Schleswig-Holsteini liidumaa peaministrile, keda autasustati koostöö eest Läänemeremaade ja Eesti–Saksa suhete arendamisel. See tubli naine juhtis oma liidumaad 12 aastat, olles samuti Eestile toeks meie taasiseseisvuse algusjärgus ning hiljemgi.
Kopenhaagenis toimunud Euroopa parlamendispiikrite konverentsil juuni lõpul kohtusin võluva Taani kuninganna Margrethega. Temaga oli mul isiklik kokkupuude meenutada varasemast ajast – esimest korda kohtusime kuningannaga 1992. aastal, kui ta avas Haljalas Viru ?lletööstuse villimisliini. Tegemist oli Taani–Eesti ühisfirmaga, kus mina olin toona tegevjuht.

Kas on olnud ka markantseid kohtumisi eksootilisemate riikide esindajatega?

Kui suursaadikud välja arvata – neid on ikka olnud –, siis Helsingis oli mul ametlik kohtumine India parlamendi alamkoja spiikri hr Somnath Chatterjeega. Usun, et Eesti suhted selle Aasia suurriigiga on tõusuteel.
Omamoodi eksootiline oli kohtumine Prantsusmaa Senati esimehe M. Christian Poncelet'ga, kes ei olnud 15 aasta jooksul varem kordagi Eestit väisanud. Nüüd oli meil väga soe ja meeldiv vestlus ning uued kohtumised loodetavasti muutuvad regulaarseks.

ab>Kuidas hinnata meie riigi senist tööd välissuhtluse valdkonnas? Sul on esialgu alles üsna lühike ajajärk läbitud.

Üritasin siin lühidalt kokku võtta omaenda välispoliitilised tegemised Riigikogu esimehe positsioonilt. See on ikkagi midagi muud kui haamriga koputada ja järgmine parlamendiliige sõnavõtuks kõnetooli paluda. ?ks põhijoon peaks siiski tulema välja sellestki napist ülevaatest: meie välissuhtlejad on aastaid teinud head tööd Eesti tutvustamisel maailmale, ning mul on olnud au ja rõõm seda tublit riiki esindada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)