Saagem rikkamaks - sõprade poolest!

Kunsti-, kultuuri- ja inimsusloolane Jüri Kuuskemaa tõdes viimati Kuku raadios oma igalaupäevases „Memoria" saates, meenutades muu hulgas Pronksiöö äsjast „poolkümne"-juubelit: meie ühiskonna eestikeelne osa paraku pole viis aastat tagasi juhtunust piisavalt õppinud. Ta märkis, et muu hulgas avaldub see jäigas ja kõrgis suhtumises vene koolidele eesti õppekeele vägivaldsesse pealesurumisse. Seejuures jäetakse arvesse võtmata, et nõnda võib eestlaskond, ühed süütult ja teised n-ö asja eest, vene noorte ja nende vanemate ning õpetajate hulgast endale vaenlasi juurde soetada. Riigikeelne õpe ka vene koolides on aruka asjaajamise puhul igati kohane, aga peaks käima vabatahtlikkuse alusel.

Miks peaksidki venelased (venekeelsed elanikud üleüldse) heaks kiitma vene keskkooli 60-protsendist eestikeelseks sundimist, kui ühtelugu võib kuulda ja kogeda, et järjest rohkem noori eestlasi ise Eesti Vabariigi riigikeelest ei hooli ja unistab hoopiski ingliskeelsele õppele üleminekust, sest nii tagataks endale paremini maailmakodaniku staatust?

See kõik paneb meelde tuletama, kuidas 1950. aastatel üritati mõnedes Tallinna eesti koolides hakata vene keeles õpetama mõningaid n-ö jutustavaid aineid (näiteks maateadust, sest koolides kasutada olnud maakaardid olid niikuinii venekeelsed). Sõnakuulelikud õpetajad, kelle vene keele oskus polnud võib-olla tollal eriti kiita, püüdsid käsku vapralt täita. Igatahes mäletan isiklikult, kuidas meie tubli klassijuhataja Johannes Saarmets kirjutas tahvlile teema „Pervoje krugosvetnoje putešestvije" (Esimene ümbermaailmareis) ja kuulsa reisimehe nime, kuid kõrvale ka „Magalhaes", ise sõrmega sellele koputades: „Pidage kindlasti meeles!"

See kakskeelne õpielamus jäigi mul ainsaks eredaks mälestuseks uue, üliprogressiivseks kuulutatud õpetamismeetodi rakendamisest poststalinistlikus koolis. Võib-olla mõnes teises koolis üritati „üleminekut" ägedamalt. Meie aga saime nii Stalini kui ka talle järgnenud suurte riigijuhtide aegses koolis õppida kõiki aineid eesti keeles. Vene keele tundides aga susistasime seitset vene s-i, õppisime pähe Puškinit ja Krõlovi pluss kõike muud, mis õpikus kirjas. (Valmide peastkirjutamine oli isegi üks kontrolltöid; veel vanuigi mäletan neist mõnda päris hästi.)

Meil olid nõudlikud, sageli veel tsaariaegse koolitusega vene keele õpetajad, keda austasime ja, nagu nüüd tundub, isegi vist armastasime. Igatahes mingit vastuseisu või koguni rumalat vastuhakku vene keele õppimisele küll ei mäleta. Ka ei tule meelde, et oleksime kunagi kogenud sellist ägedat venestamist, mida olevat olnud tsaariajal, nagu rääkisid vanainimesed ja võisime lugeda raamatutest.

Alles palju aastaid hiljem sain teada, kui suurt tänu võlgneb kogu eesti rahvas Eesti NSV haridusministrile Ferdinand Eisenile, kes südikalt kaitses eestikeelset kooli ka siis, kui mõned Moskva kõrged haridus- ja poliitametnikud oleksid hea meelega näinud, et ka Eestis oleksid vähemalt keskkoolid olnud venekeelsed, nii nagu see oli juba mitmetes teistes liiduvabariikides.

Eestikeelsed koolid jäidki, tänu Eisenile ja teistele eestimeelsetele kommunistidele, eestikeelseteks.

Seepärast tundub nüüd Eestis venekeelsetele koolidele iga hinna eest peale pressitav üleminek eestikeelsele õppele (nui neljaks: 60%!) hilinenud ja arutu kättemaksuna õndsa keisrihärra Aleksander III aegsele „legendaarsele" venestamisele. 1887. a. kehtestati nii kesk- kui ka algkoolis õppekeeleks vene keel. Kui vallakoolides võisid meie esivanemad kahel esimesel aastal veel õppida emakeeles, siis 1892. aastast käis kool vene keeles esimesest klassist peale. Rahvakooliõpetajad, kes riigikeelt kehvasti oskasid, lasti lahti ja nende asemele tulid umbvenelased.

Kas peaksime sellist „arengumustrit" kordama, selle vahega, et mõned vene kooli õpetajad oleksid umbeestlased?

Pagana pihta, miks peaksime meie, arukad eestlased, püüdma välja kaevata vanu, roostes vaenukirveid?

Elu Eestimaal on niigi üha keerulisem ja paljudele ka järjest väljakannatamatum. Mõttetu keeletüli suurekslõõtsutamine (mõnele riiuhimulisele see paraku näib meeldivat!) teeks Eesti elu veel raskemaks ja mõnes paigas vast isegi ohtlikumaks. Hullem veel - selline olukord, mis võib paisuda lausa situatsiooniks, sunniks nii eesti- kui ka venekeelseid teokaid ja nõukaid inimesi siit lahkuma. Kas sellist Eestit peamegi me, sõnakuulelikud eestlased, vaguralt taluma?

MAGNUS LILIENKAMPF, tallinlane

Jaga |