Noori linnaosajuhte kritiseerivad poliitikud kipuvad unustama enda minevikku

JAAN MÄNNIK, Kesknoorte volikogu esimees, noorpoliitik

Eriti kummastavalt mõjus Reformierakonna ühe juhtpoliitiku Kristen Michali kirjatükk, milles endine minister kritiseerib Keskerakonda otsuse eest nimetada Nõmme linnaosavanema kandidaadiks Grete Šillis, kes kandideeris valimistel hoopis Haaberstis, kogudes seal 24 häält. Ajalugu vaadates selgub aga, et lugupeetud poliitik unustab lahmides ära nii enda kui ka paljude teiste erakonnakaaslaste edulugude alged.

Vaatame otsa Kristen Michali karjäärile. Esmalt kolm aastat Reformierakonna fraktsiooni nõunikuna Tallinna volikogus, siis nõunikuaastad erakonna fraktsioonis parlamendis ja erinevate ministrite juures. 2002. aastal õnnestus aga toona 27-aastasel noorpoliitikul tõusta Tallinna Kesklinna vanemaks. Korralik noorpoliitiku karjäär. Etteheited tänaste linnaosavanemate puhul aga kaotavad oma väärtuse, kui vaadata Michali häältehulka enne linnaosavanemaks saamist.

Nimelt kogus Kristen Michal 2002. aasta kohalikel valimistel Kristiines kandideerides 60 häält. Selle tulemusega oli ta oma ringkonnas kuues reformar. See aga ei takistanud tal piirkonda vahetada ja asuda valimistejärgselt Kesklinna vanema positsioonile. Kesklinnas oli tookord edukaimaks reformierakondlaseks Rein Lang, kes võttis üle 1600 hääle. Oma 60 häälega oleks Michal tulnud Kesklinnas reformierakondlaste seas auväärsele kaheksandale kohale. Tõsi, Michal oleks selle tulemusega edestanud Kesklinna kandidaate Remo Holsmerit ja Arto Aasa, kes said piirkonnast vastavalt 40 ja 41 häält.

Remo Holsmer kohe valimistejärgselt linnaosavanemaks ei tõusnud, kuid tegi seda aastal 2004. Taas vahetas poliitik piirkonda, ja varasemalt Kesklinnas 40 häält saanud noor, toona kõigest 24-aastane poliitik, liigutati Kristiine linnaosa etteotsa.

Omajagu kriitikat jagub Michalil täna ka nende võimalike linnaosajuhtide suunas, kes saavad ametisse seekordsetel valimistel osalemata. Kuid taaskord tuleb Reformierakonnal vaadata peeglisse.

Näiteks talitati sama mustri alusel hilisema peaministri Taavi Rõivasega, kes 2002. aasta kohalikest valimistest osa ei võtnud, kuid sellegipoolest 2004. aastal Haabersti linnaosa tüürima suunati.

Ideaalne näide sellest, kuidas valimistel varasemalt mitte osalenud inimene võib osutuda edukaks linnaosajuhiks, on ju tegelikult tänane Põhja-Tallinna vanem Raimond Kaljulaid, kelle head tööd linnaosa eesotsas näitab tänavustel kohalikel valimistel saavutatud enam kui 5000 hääle suurune toetuspagas.

Adresseeriksin veidi ka Päevalehe kriitikat värskete linnaosavanema kandidaatide osas. Ajaleht läheb suisa nii kaugele, et nimetab seda käiku allumatute linnaosade karistamiseks. Tõmbaks seda hüsteeriat veidi maha. Noorpoliitikute edutamine linnaosade juhtivatele kohtadele ei ole ju tegelikkuses midagi uut. Ning päris kogenematuks uusi juhte ka pidada ei saa. Ega ilmaasjata Vladimir Svet ole Päevalehe enda poolt 20 mõjukaima Eesti venelase hulka valitud ja õiguskantsleri nõunikuks igasuguseid broilereid ei võeta. Tituleerida ka 31-aastast Jaanus Riibet, kes viimased kuus aastat on töötanud Lasnamäel linnaosa vanema asetäitja positsioonil ja tunneb linnasüsteemi ülimalt hästi, kogemuseta poliitbroileriks, on selge liialdus. Mis puudutab Alina Tubli ja Grete Šillise varasemat karjääri, siis on seal võimalik peamiselt leida töötamist mitmetel nõuniku kohtadel, mis on üsna sarnane teekond paljude karjääripoliitikutega. Näiteks Kristen Michali ja Alina Tubli positsioon enne linnaosasse liikumist on sisuliselt identne – nõunik peaministri büroos. Toona keskharidusega Michalile see komistuskiviks ei osutunud ja olen kindel, et ei osutu ka Tubli jaoks.

Teen ettepaneku anda noortele juhtidele kasvõi 100 kriitikavaba päeva ja vaatame siis edasi? Noorus ja kogenematus on iga päevaga üha kiiremini mööduv nähtus.

Näiteid sellest, kuidas erinevad erakonnad oma noori toetanud on, leiab ajaloost veel mitmeid. Võtame kasvõi tänase peaministri Jüri Ratase, kes sai 2002. aastal valimistel 12 häält, millest piisas, et juba 2003. aastal asuda ametisse Tallinna abilinnapeana. Noorel inimesel ongi keeruline hääli koguda ja enda sõnumiga laiade massideni jõuda, eriti kui ka erakond sulle selleks võimalust ei anna. Loetletud näited Kristen Michalist Jüri Rataseni näitavad aga, et, noorele võimalust andes, on olemas märkimisväärne võimalus, et jõutakse kaugele. Kasvõi peaministri positsioonini välja. Seda aga ei saa juhtuda, kui hoitakse kramplikult kinni mõne legendaarse telesarja stiilist, kus 20 aasta jooksul ei tohi näod ja nimed vahetuda.

Artikkel ilmus 23. novembril Eesti Päevalehe veebis

Jaga |