Millal tõde leiab tunnustuse?

Laevaõnnetuste merendusliku uurimise aluseks on Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) konventsioon, mille kohaselt kirjeldatakse laevaõnnetuste uurimisel ainult õnnetuse asjaolusid ja objektiivseid põhjusi ning esitatakse järeldusi ja soovitusi meresõiduohutuse suurendamiseks, kuid ei käsitleta süüdlasi ja nende vastutust.

Piirangu põhjuseks on asjaolu, et süüdlaste otsimine ja nende enesekaitse raskendab õnnetuse asjaolude ja põhjuste objektiivset uurimist ning võib teha selle lõpetamise võimatuks. Süüdlased, kui need on olemas, peab tuvastama ja nende vastutuse määrama eraldi toimuv kriminaal- või tsiviiluurimine, samuti ametkondlikud uurimised.

?nnetuse uurimise ühiskomisjon töötas edukalt

Eesti–Rootsi–Soome ühiskomisjon õnnetuse uurimiseks töötas  IMO konventsioonist  juhindudes ning komisjoni töö oli igati edukas. Laeva hukkumise asjaolud ja põhjused olid piisavalt selged ning juba aprillis 1995 avalikustas komisjon dokumendi  “M/L ESTONIA 28. septembril 1994 toimunud katastroofi tehnilisi aspekte käsitlev OSAARUANNE”.

Kõik komisjoni üheksa liiget ja uurimisel osalenud kümme eksperti tõdesid kindlate tõendus- ja uurimismaterjalide alusel üksmeelselt, et laeva hukkumise põhjus oli vöörivisiiri kinnituste purunemine ja visiiri ärakukkumine tormisel merel vastulainega sõites. Visiiri kinnituste purunemise põhjuseks oli nende ebapiisav tugevus sõiduks tormisel avamerel. Vee sissetungimist autotekile visiiri avanemise või vigastuse korral pidanuks takistama avariivahesein, milleks oli ülestõstetud ramp. Kuid see vahesein asus avamerelaevadele esitatavate nõuete vastaselt vöörile liiga lähedal ning selle ülemine ots ulatus visiiri sisse. Seetõttu rebis visiir eest ära kukkudes rambi lahti ja avas tormilainetele avara sissepääsu läbi vöörivärava autotekile. Autotekile tungis kiiresti suur hulk vett. Laev kaotas püstuvuse, läks ümber ja uppus.

See, et vee sattumine reisiparvlaeva autotekile on laeva jaoks hukatuslik, on teada nii teooriast kui ka varasematest kurbadest kogemustest ning seda tõestasid tehtud arvutused. Laeva hukkumise põhjus oli spetsialistidele täiesti selge. Kõik muud põhjused olid välistatud, nendest ei olnud mingeid märke.

Tehniline aruanne süüdlasi ei otsi

Osaaruande valmides oli valmis ka lõpparuande tähtsaim osa – tehniline aruanne. Lisada oli vaja veel reisi kirjeldus, täpsustada laeva ja selle dokumentide saamislugu, esitada päästetööde käik ja probleemid, koostada lõplikud soovitused arvestamiseks IMO konventsiooni ja muude eeskirjade täiustamisel.

Komisjoni osaaruandes ei olnud märgitud süüdlasi, kelle tõttu avameresõiduks ehitatud laev ei vastanud oma vööri konstruktsiooni poolest avamerelaevadele esitatavatele nõuetele, ega ka neid, kelle tõttu laeval olid siiski paberid, mis ta Tallinna ja Stockholmi vahelisse avameresõitu lubasid.

Pealtnäha bürokraatlikud eksimused, ent just nende tõttu laev hukkus. Kuid spetsialistidele paistsid nende eksimuste autorid kohe silma. Kõige selgemini tajusid seda süüdlased ise. Ning toimuma hakkasid sündmused, mis lükkasid osaaruandele peatselt järgnema pidanud lõpparuande valmimist aina edasi. Peamist mõju avaldasid selleks laeva ehitanud tehase poolsed tegevused: laeva hukkumise tehniliste põhjuste visa vaidlustamine, laevafirma süüdistamine hooletuses ning täiendavate uuringute korraldamise nõudmine.

Varsti pärast osaaruande valmimist astus tagasi ühiskomisjoni esimees, vahetus ka mõni komisjoni liige. Järjest rohkem hakkas ajakirjanduses ilmuma kriitikat komisjoni töö ja selle tulemuste suhtes. Kriitika ja vaidlused ning komisjoni uute liikmete otsimine lükkasid lõpparuande valmimise järjest edasi. Lõpparuanne valmis alles enam kui kolm aastat pärast laeva hukkumist.

Spetsialistid, nende hulgas ka siinne autor, arvasid siis, et ühiskomisjoni lõpparuande avaldamine taastab osaaruandega loodud selguse laeva hukkumise põhjuste kohta ning jätkub kriminaaluurimine katastroofi süüdlaste ja nende vastutuse tuvastamiseks. Tegelikult läksid asjad teisiti.

Ajakirjandus ja poliitikud võtsid selgeltnägija rolli

Pärast lõpparuande avaldamist vallandus ajakirjanduses selle räige lauskriitika. Järjest jõulisemalt hakati peale suruma võimalust, et laev  uppus veealusesse ossa plahvatusega tekitatud augu tõttu ja et tehnilisi põhjusi käsitlev osaaruanne oli koostatud vaid selleks, et edasine uurimine tõest kõrvale juhtida. Järjest enam hakkasid ajakirjandus ja mõned poliitikud nõudma, et korraldataks kordusuuring ja kasvõi tõstetaks laev üles, et leida auk, mis laeva uputas ja mida ühiskomisjon varjas.

Selgeltnägijate fanaatilisuse ja kirglikkusega esitasid oma veendumusi nii esinemistes kui ka kirjasõnas Jutta Raabe ja Anders Björkmann. USA ajakirjaniku Drew Wilsoni sulest ilmus  2006. aastal raamat „The Hole“ („Auk“). See kummutab komisjoni töö kogu tulemuse ainsa küsimusega: kuidas sai „Estonia“ ilma ühegi auguta keres uppuda kiiremini kui palju suurem reisilaev „Wilhelm Gutloff“, mida sõja ajal olid tabanud kolm torpeedot?

Laevas pidi olema auk! Sellele järgneb 390 lehekülge professionaalse ajakirjaniku käega tõe ja fantaasia elementidest kombineeritud teksti, mis selle väite vaat et tõestabki. Mis sellest, et see on vastuolus füüsikaseadustega, millel laeva ujuvus ja püstuvus põhinevad. Ning selle asemel, et toetada lugejatele enam arusaadava ja kättesaadava esituse koostamist, nagu seda on komisjoni lõpparuanne, ilmutati üllitis 2008. aastal ka eesti keeles.

Lauskriitikaga ühiskomisjoni töö ja lõpparuande suhtes ühines ka „Estonia“ Kohtuprotsessi ?hingu esinaine  Helje Kaskel. Paraku loobus ta sellega kohtuasja algatamise ainsast reaalsest alusest.

Nüüdseks on laeva hukkumine võimaliku kuriteona aegunud. Pealegi näitavad uurimistulemused, et kuritahtlikke tegusid laeva hukkumise põhjuste hulgas ei leidunud. Katastroofini viisid üksteisele järgnenud ja ebasoodsate juhustega kombineerunud eksimused meresõiduohutust tagavate nõuete ja korra vastu. On kindel, et asjaosalised organisatsioonid ja inimesed on oma osa tunnetanud ning teinud omad järeldused.  On rakendatud tõhusaid meetmeid reisiparvlaevade konstruktsiooni täiustamiseks, et suurendada nende laevade kasutamise ohutust, täiustatud päästevahendeid, päästeteenistuse korraldust jne.  Kuid kõike seda teavad vaid asjatundjad.

Eesti merenduse maine viidi teadlikult madalale

Karistuse oht on  möödunud, kuid oht suurte ja tähtsate organisatsioonide mainele kestab. Seetõttu ei taheta tõde „Estonia“ hukkumise põhjuste kohta tunnistada. Kuid väikese Eesti merenduse maine on toimunu mõjul langetatud maailmas nii madalale, et selle süüks võib ajada mida tahes.

2006. aastal alustati Rootsi, Saksamaa ja Hollandi teadlaste ühistööna järjekordset simulatsioonuuringut kontrollimaks, kas õnnetus ikka võis toimuda nii, nagu ühiskomisjoni lõpparuandes on kirjutatud.

Uuringu tulemused pidid saama avalikuks juba 2007. aasta lõpul, seejärel pidi see toimuma 2008. aasta märtsis või aprillis. Ametlikult pole neid avaldatud tänini. Ajakirjandusse tilgutatud andmetel olevat uuring näidanud, et laev võis tõepoolest hukkuda vöörivisiiri purunemise ja vee laeva autotekile tungimise tõttu. Kuid see olevat toimunud ikkagi seetõttu, et kapteni käsul sõitis laev tormis liiga kiiresti. Samuti ei olevat eksperiment näidanud, kuidas laev ikka nii kiiresti võis hukkuda.

Kogu maailma avalikkuse jaoks on loodud kuvand, et laeva hukkumises on süüdi Eesti oskamatud ja hoolimatud meremehed ning siin lokkav kuritegevus, ja seda kuvandit süvendatakse. On väga kahju, kui selle asemel, et toetada tõe selgitamist avalikkusele, süvendavad seda ka meie endi inimesed ning selles osalevad ajakirjanikud, raamatute väljaandjad ja riigitegelased.

Tee tõe tunnistamiseni „Estonia“ hukkumise põhjuste kohta on kujunenud pikaks. Kuid loodan, et see tee ei ole nii pikk, kui Rootsi sõjalaeva “Vasa” puhul, mis läks ilusa ilmaga ümber oma esimesel sõidul Stockholmi sadamast väljudes. Sellest on möödas juba kolmsada aastat, kuid süüdlast ei nimetata tänini. Laev oli relvastatud nii paljude kahuritega, et ei suutnud neid kanda. See oli toimunud kuninga käsul. Kuid kuningas ju ei saa süüdi olla.

 HEINO LEVALD, laevaarhitekt, tehnikakandidaat, majandusdoktor; osales eksperdina „Estonia“ hukkumise põhjuste uurimisel

[fototekst] AASTAD LÄHEVAD, KATASTROOF EI UNUNE: 28. septembril möödub meie riigi nimega laeva – eestlaste kauaoodatud oma Valge Laeva – uppumisest 14 aastat.

Jaga |