Raimond Kaljulaidi 100 päeva

Kuidas hindad oma sadat päeva Põhja-Tallinna juhina? Millised olid esimesed kiired ülesanded ? Kas oled nende täitmisega rahul?

Mul on vedanud. Olen viimased 15 aastat seotud Keskerakonna valimiskampaaniatega ja kaasa löönud kõigil neljal korral, kui võitsime Tallinna Linnavolikogus absoluutse enamuse. Tänu sellele olen kogu aeg linna asjadega päris hästi kursis. Tunnen kogu meie meeskonda, kes linnavalitsuses ja linnaosades töötab, ning nemad tunnevad mind. Seevõrra oli lihtsam alustada.

Alustasin küllalt karmist teemast. 14. märtsil linnaosa valitsusest uksest sisse astudes sain teate juba teisest Erika tänava lapsega juhtunud gaasiõnnetusest, mis paraku lõppes traagiliste tagajärgedega. Kaks õnnetust, samas majas, mõne kuuga. Oleme nüüdseks gaasiohutusega  tegelenud palju.

Saime Tehnilise Järelevalve Ameti nõusse, et teha linnaosas pistelisi kontrolle, mille käigus tuli välja palju probleeme. Teeme koostööd Päästeametiga, ja kavatsen seista ka selle eest, et riiklikul tasemel gaasiohutuses midagi paraneks.

Selliseid jooksvaid küsimusi jätkub. Kuid linnaosa juht ei saa ainult igapäevaste asjadega tegeleda. Tuleb teha pikaajalisi plaane, valida prioriteedid ja juhtida linnaosa üldist arengut.

Öelgem ausalt, linnaosavalitsuse sisekliima oli sinu ametisse asudes pehmelt öeldes mitterahuldav. Kui palju oled selle muutmiseks samme astunud?

Usun, et tänaseks on hästi. Linnaosavanema ja asetäitja ametist vabastamisest alguse saanud sündmused on viinud selleni, et kokku kuuel inimesel on tulnud Põhja-Tallinna linnaosa valitsusest lahkuda ning asemele on tulnud viis inimest.

Linnaosale kriminaalasja kaasa toonud bussireisidega seotud inimesed enam linnaosa valitsuses ei tööta. Bussireisid on lõpetatud ja asendatud jahisõitudega Põhja-Tallinna rannikul.

Uuenenud juhtmeeskond on tugev ja asjalik, mis annab majas töötavatele spetsialistidele võimaluse keskenduda tööle. Mina isiklikult ei salli mingit intrigeerimist ja ussitamist kollektiivis. Kui organisatsioonis on vastuolusid, püüan neid lahendada läbipaistvalt ja kõiki osapooli ära kuulates.

Lõpuks on oluline asju ära teha. Päriselt. Mitte mängida võimumänge ja raisata aega omavaheliste suhete klaarimisele. 

Põhja-Tallinn on oma olemuselt põnev linnaosa: pikk merepiir, kesklinna lähedus, rohke loodus. Äärmiselt atraktiivne keskkond! Hiljutine uudis Kopli liinide arendamise algusest rõõmustab paljusid, piirkond saab populaarseks. Kas linnaosa infrastruktuur, sh haridusasutused on uue suure elamurajooni tulekuks valmis?

Linn peab vaatama kaugemale ette kui üks volikogu valimistsükkel. Linnaosa infrastruktuur areneb pidevalt, ka koolivõrk kohandub muutustega.

Toon kaks näidet. Linn investeerib sel ja järgmisel aastal ligi 22 miljonit eurot trammitee remonti. Trammiteed tehakse korda Viru ringist kuni Kopli poolsaare tipuni ja tagasi, ka kõik peatused. Kopli ragisevad ja kriuksuvad trammid lähevad ajalukku ning asemele tulevad moodsad, läbi linna sahisevad uued trammid. Uuendatakse peatused.

Olen jõudnud enamikku linnaosa koolidest. Kõige teravamalt on üleval põhikoolikohtade puudus Kalamajas. Ka see mure laheneb. Kalamajja tuleb lähitulevikus koguni kaks uut kooli. Gustav Adolfi Gümnaasium loob Vana-Kalamaja tänavale oma põhikooli ning sümpaatsed inimesed ajavad paralleelselt Avatud Kooli nime kandva erakooli projekti, mida piirkonnas samuti oodatakse. Need on suured otsused, suured investeeringud.  

Mida linnaosa atraktiivsuse säilitamiseks ja kasvatamiseks juurde vajab? Kas  puhkealade laiendamist või ettevõtluskeskkonna mugavamaks muutmist? Kuidas selleni jõuda?

Vajame mereääre avamist ja korrastamist. Muidugi tuleb jätkuvalt arendada Stroomi ja Pikakari randasid. Praegu töötan selle nimel, et saaksime jalutajatele avada esialgu ajutise merepromenaadi Kalarannast Linnahalli külje all kuni Noblessneri sadamani, mis viiks mööda Patareist ja Lennusadamast.

Seal on üks lõik riigimaad, mis on täiesti läbimatu. Sellest tuleb läbi murda ning kindlasti tekib sinna kunagi ilus ja korrastatud mereäär. Kui vaid vaadata, mida Merko plaanib Noblessneris – muljetavaldav! Samuti avaneb mereäär liinide arendusega.

Kahtlen, kas 10–15 aasta pärast on osa praegustest kinnistest tööstuslikest sadamatest enam linna südames rentaablid. Usun, et tulevikus saab ratta seljas kogu linnaosa merepiiri läbi sõita, nii et liiga tihti sisemaale ei pööra.

Merele minek peab muutuma normaalsuseks. Vaatame, kuidas saaks Kopli kanti teha slipikoha, millelt paati vette lasta.

Kui praegu Põhja-Tallinnas ringi jalutada, siis ei saagi aru, et tegemist on merelinnaga. Ma arvan, et 10–15 aasta pärast on pea igas aias mõni paat järelkärul ootamas ja merel käimine on sama normaalne elu osa, nagu Soomes või Vahemeremaades.

Tegin otsa lahti sellega, et asendasin bussireisid sisemaale jahisõitudega Põhja-Tallinna rannikul. Inimesed on rõõmsad, mõni on üldse esimest korda merel purjede all.

Ei saa jätta küsimata viimast kirglikku teemat – süstlavahetuspunkti asukoht Põhja-Tallinnas. Lihtsustatult võiks küsida, et kui inimesed sellele nii vastu on, miks üldse jamada selle ebapopulaarse teemaga?

Poliitiliselt oleks muidugi targem pea liiva alla peita. Võiks süüdistada Jevgeni Ossinovskit, kes lubas muuta narkopoliitikat, aga pole midagi käegakatsutavat ära teinud. Puhtalt juriidiliselt oleks võinud Nelli Kalikovale öelda, et vaadaku ise, kuidas hakkama saab, ja oma käed puhtaks pesta. Lihtne ja mugav. Üks on sots ja teine IRL-ikas. Vastutagu nemad.

Aga, kurat võtaks, meil on Eestis suurim narkosurmade arv Euroopas! Põhja-Tallinnas on väga tõsine fentanüüliprobleem. Siin ei saa teha parteipoliitikat. 

Erika tänava süstlavahetuspunktis vahetatakse aastas 200 tuhat kasutatud süstalt. Kui ma oleksin lasknud süstlavahetuspunkti kinni panna, oleksid need süstlad kõik meie tänavatel, haljasaladel ja mänguväljakutel. Tulemus on katastroof. Eriti laste jaoks.

Täiskasvanud inimene saab veel aru, mida tähendab maas vedelev süstal ja oskab olla ettevaatlik. Kuigi alles mulle räägiti lugu kolme lapse isast, kes astus Stroomi rannas endale süstla jalga ja nakatus hepatiiti.

Erika tänava inimestel oli samuti õigus – see punkt oli pandud valesse kohta. Viga tuli parandada. Kõik oli veninud aastaid. Keegi ei taha narkoteemaga tegeleda, hääli selles ei ole, milleks riskida.

Minu otsuse vastu kogutakse allkirju, ja edukalt. Samal ajal on kõik neli endist linnaosa vanemat – kaks Keskerakonnast, üks Reformierakonnast ja üks parteitu – avaldanud asukoha valikule toetust ja eksperdid asusid üksmeelselt seisukohale, et statsionaarse punkti olemasolu on ülioluline, et päästa elusid.

Nii et ma ei mõtle siin poliitilisele kapitalile. Laste elud on igal juhul kallimad kui hääled. Pealegi, kui sa teed südamega õiget asja, küll tulevad hääled ka.  

Pelgulinnas räägitakse, et üks pahameeleõhutajatest on Tallinna Linnavolikogu liige, sotsiaaldemokraat Jaak Juske. Kas Juske püüab selle teemaga populismipunkte lõigata?

Siis oleks tegemist oportunismiga, mida mul on raske mõista. Süstlavahetus on elu ja surma küsimus. Ma siiski loodan, et need on pigem kuulujutud. Igal juhul tutvustasin nii Juskele kui ka Reformi-poliitikutele uut asukohta. Reformierakonna  kohalikud esindajad on olnud konstruktiivsed.

Eesti narkopoliitikat on üha tugevamalt hakatud kritiseerima. Milliseid samme peaks selle tõhustamiseks ette võtma?

Ka mina teen vaikselt sel teemal lobitööd oma poliitiliste kontaktide seas. Üldiselt on rahulikult seletades võimalik skeptikutest päris kiiresti valgustatud inimesed teha.

Põhiprobleem on, et tegeleme täna sõltlastega läbi õigussüsteemi. Ehk siis nendega tegeleb esmalt politsei, siis kohtud ja kohtutäiturid, vanglad jne. Sõltlase karistamisel ei ole mõtet. See ainult süvendab tema probleemi.

Rehabilitatsioonist rääkides öeldakse alati, et raha ei ole. Aga tegelikult on. See kulub lihtsalt ebaefektiivsetele tegevustele.

Läheme majandusküsimuste juurde. Oled julgelt välja öelnud, et praegune Eesti majandusmudel on end ammendanud. Muuhulgas oled kritiseerinud erisoodustusmaksu ettevõtjatele ning arvanud, et üksikisiku tulumaksu võiks sootuks kaotada. Kas radikaalsed ideed meeldivad su valijatele?

Ma ei ole tegelikult kaugeltki nii radikaalne. Esmalt on vaja avatud mõttevahetust ja selleks on vaja välja käia julgeid ideid.   

Praegune seis on see, et kui erakondadelt küsida, mida nad teeksid maksudega, siis suurim asi, mida välja pakutakse, on üksikisiku tulumaksu astmeliseks muutmine. Ma ei ole veendunud, et sellest enam piisab.

Majandus on digitaliseerimise ja globaliseerumise mõjul viimase 10–15 aastaga tundmatuseni muutunud. Maksuseadused ja tööõigus pole suutnud kaugeltki sammu pidada.

Firmaautod on siin üks markantne näide. Meil on vaja ettevõtteid, mis mõtlevad Eestis, toodavad Aasias ja müüvad üleilmselt, kuid selle asemel vaidleme tõsimeeli, mil määral peaks karistama ettevõtjat, kes firma autoga poe ees peatub, et osta kohupiima.

Meil on Eestis 500 maksukontrolöri 1,3 miljoni eestimaalase kohta, kuid ainult üks EAS-i ekspordinõunik 1,3 miljardi inimesega Hiina turul. Nii et jah, meil tuleb leiutada maksusüsteem ja tööõigus uue majanduse jaoks, et saavutada vähemalt seda, et piinlikuks OÜ-tamiseks kaoks igasugune vajadus.

Millise suuna peaks majandus siis võtma? Ilmselge, et praegustele majandusharudele keskendumine pole meid viie rikkama riigi hulka viinud. Ja mida ette võtta maapiirkondadega, kust üha rohkem rahvast lahkub? Kas meil on veel lootust sinna taas töökohti ja majandust viia?

Riik peaks suuresti keskenduma ekspordi edendamisele ja unustama kõik muu. Vaja on paika panna prioriteedid. Millistele valdkondadele ja millistele sihtturgudele me keskendume. Neid ei saa olla liiga palju, Eesti on liiga väike riik.

Seejärel on vaja sellesse reaalselt panustada. EAS-il on ilus maja Lasnamäe serval, kus töötavad usinad töömesilased. Palju tarku inimesi, aga nad on vales kohas. Vaja on minna sinna, kus on klient – välisturgudele. Meil on vaja luua tugev võrgustik ettevõtjatele, kes tahavad ja suudavad eksportida ning välisturgudele minna. 

Mis puudutab maapiirkondi, siis maaelu käib küll põhjast läbi, aga peagi näeme, et inimesed hakkavad maale tagasi minema. Ka minu üks unistusi on olnud haakida raha teenimine lahti kindlast asukohast – ehk siis tulevikus tegeleda millegi sellisega, kus ei ole vahet, kas ma asun Eestis, Hispaanias või Elevandiluurannikul.

Mõeldes, kuhu ma elama asuksin, kui võiksin valida mistahes koha maailmas, siis pole mul paremat mõtet kui Eesti läänerannik. Aga see on kaugem tulevik. Hetkel tahan pühenduda oma kodulinna ja laiemalt riigi teenimisele ja teen seda Põhja-Tallinnas.

Põhja-Tallinna on koondunud märkimisväärne hulk start-up ettevõtteid ning n-ö mittetraditsioonilise ettevõtluse esindajaid. Mis selliseid loomingulisi ning teistmoodi äri tegevaid inimesi meelitab just sinu juhitavasse linnaossa?

Need ettevõtted armastavad teiste omasuguste lähedust ja sellist linnakeskkonda, mis on vaba ja loominguline. Selle põlvkonna ettevõtjad ei ole nagu 1990ndate aastate uusrikkad, kes unistavad mullivannidest ja kroomitud käsipuudest. Nad elavad parem tagasihoidlikumalt, kuid reisivad rohkem.

Olen naljaga pooleks öelnud, et SKT kasvule võib kõige suuremaks ohuks osutuda see, et keegi ei taha enam olla pururikas. Ka mina ettevõtjana ei ole unistanud kordagi sellest, et mul oleks ärid, kus pöörleksid sajad miljonid. Vaja mul seda muret, elan väga vahvasti ära ka palju vähema eest.   

Rääkisime ennist majandusest maapiirkondades – kas põhjatallinlikku ettevõtlust saaks arendada ka näiteks maal? Millised eeldused tuleks selleks luua?

Ikka saab. Eesti turismipotentsiaal on endiselt suur, puutumata loodus toob siia inimesi Skandinaaviast ja Aasiast. Alutaguselt saab teha äri Hong-Kongis jne. Võimalused on kõik olemas. Lihtsalt ei ole vaja ettevõtjatele kaikaid kodarasse loopida, muuta iga kuue kuu tagant maksumäärasid ja tegeleda rumalate asendustegevustega.

Samuti ei tule ettevõtlikkusele kasuks mulje, mis kujuneb, et äri saab Eestis ajada vaid altkäemaksuga. Peame looma ettevõtluskeskkonna, kus ettevõtjatelt lemoneid pommivad  poliitikud on erand ja mitte reegel. 

21. juunil algas suvi. Millised on su tegemised Põhja-Tallinna linnaosas just suvel? Kas Stroomi rand on hooajaks valmis?

Juba mitu nädalat on valmis. Stroomi rannas avasime koguni kaks surfikooli. Pikakaris on mitmendat aastat sinilipp. 

Mida sa ise suvel teha plaanid? Puhkad ikka ka?

Kui, siis suve lõpul või sügise hakul, pärast presidendivalimiste Riigikogu voorusid. Püüan uues ametis maksimaalselt asju käima panna, sest on selge, et mida sel suvel ei alusta, see ka järgmisteks valimisteks tehtud ei saa. Eks valimiskampaaniaks valmistumine ning mõtete koondamine juba käib.

Ehk suve südames saan pisut rohkem vaba aega. Siiani on nii, et linnaosavanema tööle „jah“ ütlemisest saadik pole olnud ühtegi vaba laupäeva-pühapäeva. Aga spordi tegemiseks ja raamatute jaoks leian ikka aega. Ja sõprade jaoks.

Mis raamatut viimati lugesid?

Just eile öösel lõpetasin raamatu Pablo Escobarist. Enne seda David Cameronist. Escobari raamat on hea näide, kui mõttetu ja tulemusetu oli n-ö „sõda” narkootikumidega. Cameroni raamat oli kahvatum. Mitte seepärast, et autor ei osanud kirjutada. Tänapäeva poliitilised liidrid kipuvad olema värvitud keskpärasused – räägivad ladusalt, aga midagi ei ütle.

Küsis Taavi Pukk

AKEN: Aga, kurat võtaks, meil on Eestis suurim narkosurmade arv Euroopas! Põhja-Tallinnas on väga tõsine fentanüüliprobleem. Siin ei saa teha parteipoliitikat. 

Jaga |