Iraagi sõja inimhind

GWYNNE DYER,      18. oktoober 2006


Suurim sigadus, mis võib saada osaks iraaklasele, kes lasti maha seetõttu, et ta jäi kogemata ette USA sõjaväepatrullile (kes arvas, et ettesattunu võib olla terrorist) või kes hukkus autopommi või õhurünnaku läbi või keda piinasid ja tapsid inimröövijad või kes tapeti lihtsalt sellepärast, et on sunniit või shiiit, seisneb selles, kui president George Bush ja peaminister Tony Blair eitavad, et midagi sellist on üldse juhtunud. Versioon, millega nood lagedale tulevad, kinnitab (Bushi tsitaat mullu detsembrist), et alates 2003. aasta märtsis toimunud sissetungist olla Iraagis tapetud ainult „enam-vähem 30 000" inimest.

Üle poole miljoni lisasurnu

Seega on mõlemal riigijuhil tugev huvi diskrediteerida Briti meditsiiniajakirjas Lancet eelmisel nädalal ilmunud uurimust, mille järgi Iraaki sissetungimisest peale on seal lisaks loomulikule suremusele lahkunud siitilmast veel 655 000 inimest; suremus on tõusnud 2,5 protsendini. „Ma ei pea seda uuringut usaldusväärseks," ütles Bush, lähemalt seletamata, miks ta seda ei tee. „See on tõesti liiga väike valim, mille alusel on tehtud järeldusi terve riigi kohta," ütles Briti välisministeeriumi pressiesindaja, jättes mulje nagu olnuks tegu puuduliku uurimismetoodikaga.
Tegelikult pole see nii.
Uurimine, mille läbiviimist juhtis dr Les Roberts Johns Hopkinsi Ülikooli Bloombergi Avalikust Terviseinstituudist Baltimore'is, tugines juhuvaliku alusel toimunud küsitlusel, mis hõlmas üle Iraagi 47 piirkonnas asuvat 1849 majapidamist, kus elas 12 801 inimest. Nelja Iraagi teadlase meeskonnad – igaühes kaks naist ja kaks meest – käisid majast majja ja küsisid sealsetelt elanikelt, kas keegi nende perekonnast on surnud alates 2002. aasta jaanuarist (s.o. 15 kuud enne sissetungi).
Kui kellelgi oli omakseid surnud sel ajavahemikul, küsiti, millal ja kuidas surm saabus. Pereliikmetelt küsiti näha ka surmatunnistusi ning 92% juhtumeist neid ka näidati uurijatele. Seejärel töötles Johns Hopkinsi Ülikooli meedikute meeskond kogu statistika ning tegi omad järeldused.

Andmestiku usaldusväärsuse mõttes on kõige rabavam seik, et Iraagi sõjaeelne suremustase 2002. aasta jaanuarist kuni 2003. aasta märtsini oli 5,5 surnut tuhande inimese kohta aastas. See langeb peaaegu üksüheselt kokku USA valitsuse hinnanguga suremuse kohta Iraagis sel perioodil. Sama metoodika alusel aga tuvastas uurimine, et pärast sissetungi on aastane suremus tõusnud 13,3 surmajuhtumini tuhande inimese kohta. Sõjaeelse ja 40 järgnenud kuu suremusnäitajate vahet arvestades on Iraagis pärast sissetungi täiendavalt surnud
655 000 inimest.

Veelgi täpsemalt, uurimises osalenud 12 801 inimese poolt teatatud surmajuhtumeid kogu riigile üldistades ilmneb, et täiendavalt suri 426 369–793 663 inimest. Valim on täiesti piisav väitmaks, et 95-protsendise tõenäosusega jääb tegelik surmade arv nendesse piiresse. Johns Hopkinsi Ülikooli meeskond tegi Iraagis sisuliselt sama, mida on tehtud surnute arvu hindamiseks Lõuna-Sudaanis ja Ida-Kongos, ainult et Iraagis kasutati tunduvalt täpsemat uurimismetoodikat. Uurimistulemuste vaidlustamiseks tuleb eitada kogu statistikateadust üleüldse või kahtluse alla seada küsitluse läbiviijate professionaalsus.

Suures osas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi rahvusvaheliste uuringute keskuse rahastatud uuringuid on üle kontrollinud neli sõltumatut eksperti. Üks neist, Paul Bolton Bostoni ülikoolist, hindas kasutatud metodoloogiat suurepäraseks, öeldes, et tegemist oli standardse moodusega, mida on laialdaselt kasutatud ka nendes uuringutes, millega tema ise on kokku puutunud.

Ameerika okupatsioon verisem kui Saddami rezhiim

See pole mingisugune poliitiline laim. Johns Hopkinsi Ülikool, Bostoni Ülikool ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituut ei ole teaduses mingid ühe-öö-liblikad. Inimestel, kes seal töötavad, on oma akadeemiline reputatsioon. 182 aastat tagasi asutatud ajakiri Lancet on üks vanimaid ja respekteeritumaid meditsiiniajakirju kogu maailmas. Seepärast on kõnealused arvud reaalsed. Aga mida neist järeldada?

Üle 600 tuhande iraaklase, kes on alates sissetungist surnud, võinuks olla peaaegu kõik elus, kui sissetungi Iraaki poleks olnud. Human Rights Watch'i hinnangul tapeti kogu 20 aastat kestnud Saddami rezhiimi jooksul Iraagis 250–290 tuhat inimest. Seega oleks ilmselt Saddami pukki jäädes võidud tappa tänini ehk 40 000 inimest (kuigi tegelikult ilmselt tunduvalt vähem, sest valdav osa Saddami ohvreist tapeti kurdide mässu ajal 80-ndate aastate lõpul ja shiitide ülestõusu päevil pärast 1990/91. aasta Lahesõda).
Alates 2003. aasta märtsist täiendavalt lisandunud 655 000 surnust läks ehk ainult 50 000 hauda stressi ja alatoitluse tagajärjel, välismaale lahkunud arstide pärast meditsiinisüsteemi kokkuvarisemise ja muude okupatsioonist tingitud kõrvalnähete tõttu. Kõik ülejäänud on vägivaldsed surmad. 31% neist on otseselt põhjustatud koalitsioonivägede tegevusest.

Kõige hullem on surmapõhjuste analüüs. Üle poole (56%) surmadest on põhjustanud tulirelvad ja 13% õhurünnakud. Õhurünnakuid ei korralda terroristid. Neid ei pane toime ka Iraagi valitsus, sest tal lihtsalt pole lahinglennukeid. Õhurünnakuid korraldavad koalitsioonijõud (s.t ameeriklased ja britid) ning seeläbi on Iraagis alates sissetungist tapetud üle 75 tuhande inimese.
Oscar Wilde on teinud tähelepaneku, et „ühe vanema kaotamist võib käsitada kui ebaõnne, mõlema kaotamine näeb aga välja hoolimatusena". 75 000 iraaklase surmasaamine õhurünnakute tagajärjel tundub samuti olevat hoolimatuse tagajärg.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)