Lennart Meri armid ja sidemed

Peeter Rahnel,      06. november 2002




Isamaaliitlik poliitika ja Meri Kadrioru õukond on püüdnud pea kümne aasta jooksul kujundada Lennart Merist pilti kui Euroopa kultuuriruumi esindajast metslaste maal. Enda arvates euroopaliku eetilisuse etalon Meri on oma kõnedes vabariigi sünnipäevadel nuhelnud küll mõistmatuid ajakirjanikke, eetikavaeseid ja ahneid poliitikuid ning ärimehi, nii saamatuid intellektuaale kui ka rumalat ja laiska rahvast. Tihti hoiatas Meri Eesti ühiskonda nõukoguliku oblasti mentaliteedi kujunemise eest.
Kuidas on Lennart Meri selle kümne aasta jooksul ise käitunud, kuidas eeskujuks olnud? Seaduste austamine ei ole olnud just tema kõige tugevam külg. Eelpool kirjeldatud kahtlased kinnisvaratehingud Viimsis said eetikavaese jätku Lennart Meri poolt seadusevastaselt kuni mereni tarastatud krundist. Eesti presidendiametis olles nautis Meri riigi poolt antud privileegi turvata oma kinnistut. Kuid presidendiametist lahkudes ei suutnud ta mitte kuidagi lahkuda oma kinnistu turvamisest riigi kulu ja kirjadega. Ja Eesti riik - valitsuse näol - kinkis Merile üle miljoni krooni maksumaksjale maksma mineva täiendava hüve. Kas kusagil Euroopas oleks midagi taolist võinud sündida? Ja kelle eest Meri end nii piinliku hoolega kaitseb?
Absoluutsele monarhile omaselt toimusid ka Kaitseväe juhatajate vabastamised. Seadused ja seaduslikkus polnud oluline. Oluline oli ainult Lennart Meri tahe. Selle tahte järgi aga kinnitati ja seadustati otsused hiljem Riigikogus, et riiki mitte täielikult häbisse jätta. Sama stsenaarium käivitus ka Eesti Panga presidendi valimistel. Ja markantseim näide seaduslikkuse eiramisest on muidugi eelpool käsitletud 1994. aasta juulilepped, mille Riigikogu oli sunnitud ratifitseerima. Inimeste õiglustundele vilistamine Meri poolt oli naeruväärset karistust kandma mõistetud Kurkse 14 sõduri surmaga lõppenud surmaretke korraldajale Karmile armu andmine. Karm viib aga jälle läbi ellujäämiskursusi!
Kui 2001. aasta septembris suri Eestis metanooli tarvitamise tagajärjel pea sada inimest, näitas Meri järjekordselt oma tõelist palet. Ta avaldas kaastunnet samal ajal toimunud terroristide rünnakus hukkunutele Ameerikas. Eesti metanoolitragöödia ohvrite suhtarv oli samas tunduvalt suurem Ameerikas terrorirünnaku ohvrite suhtarvust. Meie väikesele paljukannatanud rahvale oli see tõeline tragöödia. Eesti tragöödiat pidas Lennart Meri aga laisale vargarahvale üpris parajaks palgaks. Sellist põlglikku suhtumist presidendi poolt oma riigi rahvasse ei oleks julgenud oodata ka kõige paadunumalt diktaatorilt, või nagu Meri armastas rõhutada, nõukogude oblasti juhilt - seda kohutavam on, et sellist põlgust väljendas "suur humanist Meri".
Euroopa Konvendis Eesti valitsust esindama pidanud Lennart Meri ei ole ajakirjanduse teatel seal osalenud pärast avaistungit mitte kordagi. Teda asendab Euroopa Konvendis asendusliige Hololei. Meril olevat liiga suur koormus Eestis ekspresidendi kohustuste täitmisel. Kas tegelikkus pole aga tunduvalt proosalisem? Lennart Meri on muutunud ebamugavaks partneriks demokraatlikus, järjest enam avanevas Euroopas. Teave Meri minevikutaagast on saanud üha enam avalikuks ning temaga on ebamugav lävida. Diplomaatide kuluaarivestlustes on väidetavalt üpris otse soovitatud Meril kodus istuda ja oma minevikuvarjudest avalikult kõnelda. Meri edevus aga ei luba seda. Ta püüab iga hinna eest kindlustada end poliitilise katusega.
Teatripedagoog Karl Ader on öelnud, et laval ei tee kuningat kuningaks tema uhked riided ja üllas rüht. Kuninga teevad kuningaks tema õukondlased, kes teda ümbritsevad, tema tulekul kummarduvad ja teda ümmardavad. Nii on ka Meriga. Isamaaliitlased eesotsas Laari, Vahtre, Luige ja Vellistega tegid Merist presidendi ja andsid temale õukonna. Kohemaid hakkas õukonda ennekõike presidendikantselei näol suurendama ka Meri ise. Riigikaitse kõrgema juhina ja "õukonna" toel tahtis Lennart Meri põlistada endast müüti kui "isamaa isast". Kahe ametiaja järel pidi ta aga siiski taanduma ekspresidendi seisusesse. See aga ei ole talle piisav kaitse.
Presidendiametis hoidis Meri ka riigikontrolöri kui vahedat autonoomset relva oma täieliku kontrolli all. Esmalt oli selleks Lennarti väikevend Hindrek ja hiljem Merile õnneliku leiuna Juhan Parts. Juhan Parts sai Merilt ülesandeks moodustada koos presidendikantseleis teeninud Merile ustavate noortega erakond, kes oleks pärast valimisi võimalik partner ükskõik millisele Eesti erakonnale, keda ei kammitseks isiklikud poliitikutevahelised vastuolud. Meri koolkond sai sellega hakkama, luues võõrapärase nimetusega erakonna Res Publica. Ainsaks õnnetuseks oli see, et ka sinna kogunes hulk igavesi rändrüütleid, kes haistsid uut võimalust.
Meril on nüüd olemas siseriiklik kaitsekilp erakonna näol, kes deklareerib ausust ja avatust. Res Publica uus poliitiline mõte aga on nii kiire lennuga, et sellele ei ole suutnud keegi järele jõuda, et aru saada, mida see sisaldab. Siiani on sellest võimalik välja lugeda vaid Juhan Partsi esituses lennart-merilikke ülespuhutud loosungeid.
Kas Lennart Meri jääbki Res Publica toel jätkuvalt jooksma president Rüütli kõrval, ilma et peaks Eesti rahvale aru andma oma tegevusest ja isa sidemetest Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganitega? Kas Eesti riik ootab ka selles abi välisriikidelt?
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)