Alfaisastest, alfaemastest ja Eestimaast

Näen, et suitsu kimuv noor ema viskab miski järjekordse pakendi maha. Olen liiaks palju aias kolme meetri kõrguse kuuseheki tagant kuulnud, mida ta teisele noorele emale räägib. Oleme oma perega liiaks palju selle heki Tallinna linnale kuuluvalt poolelt tema ja temasuguste konisid, jäätisepabereid, krõpsupakendeid jm prahti koristanud. Naine on uhke, ta elab ju eliitasumis. Kakumäe on ju oi kui paljude unistus!

Tahan välja higistada eelmise nädala saasta. Unustada halvad elamused. Selle, et meie eest mõeldakse – justkui ise oleksime juhmistunud. Aga vaja on ikkagi ka juhmikese häält! Pääs hullult suure palga peale väärib koogutamist ka juhmikeste ees. Poliitbroilerid vahetavad värvi kut kameeleonid. Üks, kelle kindlameelse algatuse pärast ma ühele naisi väärtustavale üritusele esinema ei läinud, nurub nüüd mu avalikku meiliaadressi kasutades, et hääletaksin tema poolt. Seletab, et ta ikkagi ei tahtnud samasooliste abielusid, vaid hoopis naiste ja meeste palkade võrdsust. Tüüpiline poliitbroileri ehk seni haige möla eest hästi makstud nuumkana hala. Hääleta … jalgadega.

Mõtlen hoopis Edgarile. Ta ei ole kunagi olnud mu ilusmees. Lahe ja tark inimene on ta aga alati. Reetlikest võimuihas naistest hoolimata ka rahvalähedasem kui need naised, kellele ta oma särast midagi on andnud. Tema sõnum on RAHU. Rahu vajame kõik. Oma hinges, oma elus.

Eelmisel nädalal läksin endast välja, sest asjad ei olnud paigas. Kolmapäeval ei olnud taas mu postkastis harjunud ajal midagi. See harjunud aeg on kell pool kuus hommikul. Lehekandja tõi just siis värsked lehed, ja nende lugemisest mu päev algas. Ei olnud seda jama, et meie pere oli vist ümbruskonnas ainus, kes nii palju lehti tellis. Väikesepalgaline venelanna tõi need ilusti kohale. Kõik vastanduvad seisu- ja istekohad.

Kesknädalal selgus, et meie lehekandjat ei ole enam. Tal vist ei jagunud oma napist palgarahast, ja läks mujale tööle. Meil olevat asenduskandja. Kes käib siis, kui saab. Meil ei olnud kolmapäevase lõuna aegu saabunud lehepakis Eesti Ekspressi ja Kesknädalat. Saime vanapaberi neljapäeval – Ekspressi hommikuse postiga ja Kesknädala pärast erilisi pingutusi alles lõunaks.

Ärge rääkige juhustest! Meie pere ei usu neid. Saame ju aru, et kui elame Kakumäel, mees on ärijuht, naine spetsialist, täiskasvanud (tegelikult oma kaasaga eraldi mujal elav) poeg kah firmajuht-spetsialist, siis oleme oravaparteile omad. Väärt saak, kelle toel Eestis taas võimu juurde või nüüd Brüsselisse pääseda. Aga me tõesti oleksime tahtnud kogunisti NELJA postkasti topitud brošüüri „KINDLALT PAREMAL KURSIL“ asemel saada oma tellitud väljaandeid. Ka internetis. Kesknädal oli kolmapäeval uuendamata ka internetis! Teistele ei pääse ligi koodisüsteemi viletsuse tõttu. Iga artiklikese lugemiseks sisselogimine on tehtud raketiteaduseks.

Mõtleme, et viga on meie lolluses, kuid paljud tuttavad tunnistavad sama. Kõik on lollid?

Laupäeval sõitsime Tartumaale. Toetust avaldama lähisugulasele, kes 60 aastat tagasi rajas põllumajandusmasinate muuseumi. Nõo valla inimesed olid hulga vaeva näinud. Nad austavad Heino Prosti. Süüa-juua said kõik. Lauldi ja tantsiti. Osta võis lähikonna naiste käsitöid. Töötas viljapeksumasin. Võis vastata viktoriiniküsimustele ja saada auhinnaks šokolaadimedaleid. Ise olin kah üllatunud, et onu Heino on olnud 11 paari pulmaisa ja kõneleja 24 matusel.

Olid ehedad Eesti inimesed. Oli mu armast 81-aastast onu Heinot ikka kallistav Ester Tuiksoo. Ei olnud alfaisaseid ega alfaemaseid, keda esitletakse teleris ja kes me tellitud telekava risustavad. Viimati sain iseoma jätkutellimusena tellitud telekavast (loe nüüd: Kroonika) teada, et olen jube alaarenenud tagurlane ja et eestlased on üldse sellised, sest meilt sai Austria kehvakest lugu esitanud habemik-kleidikandja kõige vähem punkte. No ei kõlba me veel Euroliitu!

Alfaisaseid näeme oma postkasti saabuvate väljaannete kallist paberist esikaantel. Alasti alfaemased trügivad koju koos telekavaga. Eestimaa meie ümber.

Mina hoolin Eestimaast rohkem ja armastan rahu.

KESKMÕTE: Rahu vajame kõik. Oma hinges, oma elus.

EVE OSA, ajakirjanik

Jaga |