Siiri Oviir: Savisaare valitsus provokatsioonidele ei allunud!

Kas 17 aastat tagasi olnud aega võib võrrelda praegusega, mil maailmas tekkivad ohukolded suurendavad taas kord ka Eesti muret tuleviku pärast?

Nüüd on Eesti Euroopa Liidu ja NATO liige. 17 aastat tagasi oli keerukam. Eestis oli Nõukogude sõjavägi sees, putšistide tankid ületasid Eesti piiri. Piirid suleti. Ei saanud sisse ega välja.

Mäletan, et 17.–18. augusti nädalavahetusel käisin Riias Balti riikide sotsiaalministrite nõupidamisel. Pühapäeva õhtul Lätist naastes avastasin Eesti piiril, et mu diplomaatiline pass oli ununenud Riiga. Ei jäänud muud üle kui tagasi sõita – mind ei lastud Eestisse sisse. Teist korda jõudsime piirile hommikupoole ööd. Teade putšist jõudis meieni autoraadio vahendusel. Esimene mõte oli puhtnaiselik – olin rõõmus, et pass oli käes!

Oht riigile oli suur, valitsus töötas ööl ja päeval oma võimete piiril. Iga päev pidasime mitu erakorralist istungit, kokku tuldi ka öösel. Tegelikult oli õhkkond juba enne putši pinev. OMON (nõukogude eriväeüksus – toim) oli korraldanud provokatsioone mitmes piiripunktis, interrindelased provotseerisid kogu aeg eri tegevusi, millest kuulsaim oli “Prinarvskaja Respublika” eraldamistaotlus Eestist. Tegutsesid igat sorti streigikomiteed. Enne putši käis Tallinnas Žirinovski, kellelt intrid said veelgi õhutust.

Kõik oli valmis plahvatuseks, aga tookordne valitsus suutis halvima ära hoida.

Mida saab valitsus teha, et olukord ei väljuks kontrolli alt?

Valitsus töötas koos Ülemnõukoguga ja otsused võeti vastu laiema kõlapinnaga. Keegi ei soleerinud ega tahtnud au ja kiitust vaid iseendale. Niisugust sisepoliitilist kaklust nagu täna näeme, toonased poliitikud endale ei lubanud – riiki teeniti südamega, otsuseid langetati mõistusega. Tankid lahkusid Tallinnast, ilma et oleks haavatuid või surnuid. Nüüd ei suudeta ühte monumentigi paigalt liigutada, ilma et terve Tallinna kesklinn oleks puruks pekstud.

Ei peaminister Edgar Savisaar ega ministrid Raivo Vare, Jüri Raidla, Olev Laanjärv olnud õppinud diplomaatiat ega sellistes olukordades toimetulemist, aga nende meeste ees tuleb müts maha võtta – suures osas just tänu neile ei tulnud Eestis verevalamist. Sellisena olime unikaalne endine liiduvabariik.

Otsisime aktiivselt liitlasi. Kuigi veri voolas Vilniuses ja Riias, õnnestus meie poliitikutel tuua Eestisse Boriss Jeltsin. Tema tulek hoidis ära nii mõnegi provokatsiooni. Kasuks olid ka meie head suhted Leningradi linnapea ja Nõukogude Liidu Ülemnõukogu saadiku Sobtšakiga. Nii nägid ka meie venekeelsed kaasmaalased, et otsime kontakti ja dialoogi Vene poliitikutega. Sellega võitsime paljude kohalike vene inimeste südamed ja intrid kaotasid toetuspinda. Eesti territoriaalne terviklikkus säilitati, Eesti rahvale jäi võimalus omariikluse ehitamiseks.

Meie valitsuse ja Ülemnõukogu hea koostööna sündis ka otsus, et liidulepingule alla ei kirjutata. See oli juba otsene tee iseseisvusele.

Sinu jutust võib leida paralleele nii Eesti praeguse valitsuse abitusega kui ka Gruusia liigkerge ja liigkiire allumisega provokatsioonidele?

Ongi ju nii. Meie tollane valitsus suutis säilitada külma närvi. Tuletame meelde, siin töötasid üleliidulise alluvusega tehased, keda juhtisid intrimeelsed inimesed ja kelle võimuses oli esile kutsuda massilisi korratusi. Sellises olukorras ja stabiilsuse hoidmisel oli oluline, et peaminister Savisaar suutis sõlmida lepingu tollase Nõukogude Liidu siseministri Bakatiniga. Lepingu tulemusena likvideeriti Eestis miilits ning loodi politsei, siseministeerium kui väga oluline õiguskaitseorgan toodi Eesti alluvusse.

Selle lepingu kohta räägivad praegused “ajalookirjutajad” hoopis midagi muud?

Jah, kurb on kuulda. See Savisaare sõlmitud leping sillutas teed Eesti omariiklusele kahuriteta ja inimohvriteta. Kahju, et mõni nüüdne “poliitik” arvab, et ennast saab näidata ainult toonaseid poliitikuid kritiseerides. Fakt on, et tollane valitsus oli ühtne ja tegus, omas rahva toetust, mille tulemusena pääsesime ainult barrikaadide ehitamisega. Isegi kaupluste aknad jäid terveks..

On avaldatud arvamust, et USA jt liitlased jätsid Gruusia üksi. Ka Eestil on hirm üksi rünnakule vastu seista.

Demokraatia seisnebki selles, et tõsiseid otsuseid ei võta vastu üks inimene. Infot tuleb koguda ja otsused tuleb kooskõlastada. See võtab aega. Sama toimemehhanism on Euroopa Liidus. Tõsi, praegu, kui ühendusse kuulub 27 liikmesriiki, vajame uusi, kiiremaid otsustusmehhanisme. Lissaboni lepingu jõustumine annab selleks ka võimalusi.

Mis rääkida suurtest riikidest, vaatame oma väikest Eestit! Isegi siin on seitse erinevat „punti”, kes kõik omavahel kaklevad ja üksteisele kaikaid kodaraisse loobivad. Rahvas ei saa enam üldse aru, kes on kes. Sellisele riigile on lihtne väljastpoolt ära teha.

Meil ollakse veendunud, et NATO vihmavari on piisavalt tugev.

See ei tähenda, et saaksime loorberitele puhkama jääda. Suur naaber on ju ikka seesama. Eestil on Eesti huvid, Venemaal Vene huvid. Omavahel on vaja suhelda ja igasugune kontakt ning dialoog eeldab pidevat ja tõsist tööd. Praeguseni ei näe ma selles valdkonnas teisi töötegijaid peale Keskerakonna.

Jaga |