Rahvavastane võimupööre Tallinnas

DIMITRI KLENSKI,      27. oktoober 2004


Et Tallinna linnavolikogu kõnetoolis antakse sõnavõtuks ja oma arvamuse avaldamiseks aega vaid kolm minutit, siis ei jõudnud ma kaugeltki kõike välja öelda, mida tahtsin. Kesknädala lugeja saab aga tutvuda selle kõne pikema variandiga.
Reeglina kujutavad meie üldsus ja massimeedia Tallinna võimuvahetust show´na. Märkamata jäi tehtu sisu – võimule tulnud kolme R-i koalitsioon sai hakkama putšiga, mis kulges ilma tulistamise ja plahvatusteta.

Laskemoona muretsemise asemel jagati raha ja ameteid riigiasutustes Keskerakonna fraktsiooni liikmete vahel, kes nõustusid erakonnast välja astuma ja linnapea umbusalduse poolt hääletama. Loomulikult sooritati tehing maksumaksja raha eest.
Uskumatu, kuid kaks aastat tagasi ainulaadse valimisvõidu saavutanud Edgar Savisaare erakond, kellel oli üle poole kohtadest pealinna volikogus (32 kohta 63-st), jäi vähemusse ja kaotas võimu Tallinnas. Kauaks?

Võimu jae- ja hulgimüük on popp
Keskfraktsiooni võõrandamine võimust pealinnas osutus reaalseks tänu kuuele endisele Keskerakonna liikmele. Kaks neist – professor Peeter Kreitzberg ja tippsportlane Erika Salumäe – said hakkama labase kättemaksuga. Mõlemal oli isiklik konflikt Edgar Savisaarega. Minu meelest on nende pahameel suurel määral õigustatud, kuid õigluse taastamise asemel otsustati ninasarvikule lihtsalt ära teha, unustades aated ja ideaalid. Ja tehtigi. Kuid pärismaiselt, kõige inetumal kombel, sest ohus on nüüd terve erakond.
Ülejäänud neli reeturit osutusid nõrkadeks parteisõduriteks materiaalsetel põhjustel. Ühel neist lagunes pere, teisel polnud raha bensiini soetamiseks, kolmandal – toidu ostmiseks. Arusaamatu, miks Savisaar ja fraktsiooni juhtkond ei teinud sellest järeldusi – oleks ju väga lihtne olnud leida oma meestele töökohad, tagada nende firmadele tellimused, nagu seda tegid rahvaliitlased ja respublikaanid. Seda enam, et kaalul oli ju võim Tallinnas, kuid ka 4,5-miljardiline valimisaasta eelarve ja aasta pärast toimuvate kohalike valimiste administratiivne ressurss.
Kuid võib julgelt väita, et kui keskerakondlaste fraktsioon oleks sellega hakkama saanud, oleksid opositsiooniline Res Publica ning meie massimeedia Keskerakonna ja Savisaare tehingu maatasa teinud. Selle aga, et Vitali Faktulinist sai siseministri poliitiline nõunik, mis on sama naeruväärne, kui minust oleks saanud põllumajandusministri loomakasvatuse nõunik, vaikisid meie ajakirjanikud lihtsalt maha.
Reeturlikku käitumist tõestavad lapsikud seletused. Näiteks Irina Didenko ja Jevgeni Karavajev väitsid, et nad on pettunud selles, kuidas Keskerakond "vene küsimust" lahendab. Samas aga köitsid neid Res Publica järjekordsed lubadused. Jättes kommenteerimata respublikaanide sõnamulina (kaks aastat tagasi lubati mitte-eestlastele kodakondsuse andmisel nn nullvarianti), tahaks avaldada nördimust mainitud daami ja härra suhtumise üle Keskerakonna juurde moodustatud vähemusrahvuste probleemide uurimisgrupi töösse. Kolme kuu jooksul pole nad isegi mailidele vastanud, pole ka avaldanud mingit soovi leida vastuseid vene küsimuse lahendamisel.
Neist kõige süngemalt käitus Karavajev. Kohe pärast reetmist nimetas ta ennast "mutrikeseks", keda fraktsiooni juhtkond ei tahtvat nähagi. See olevat alandav. Peab tunnistama, et Keskfraktsiooni liikmed tunnetavad tõesti oma üksindust, vähest informeeritust, juhtkonna ükskõikset suhtumist oma muredesse. Saadikus nähakse rohkem ikka nupuvajutajat otsuste vastuvõtmisel.
Kuid hr Karavajev pole kahe aasta jooksul kordagi suud lahti teinud, et oma pahameelt avaldada. Aktiivselt osales ta vaid talle pakutud ametitega kauplemises. Selle aasta suvel saavutas ta oma eesmärgi – sai Kari Gümnaasiumi direktoriks.
Sellest oli tal vähe ja ta hakkas nõudma õppeasutuse remondiks 200 000 krooni. Omad ei saanud talle seda lubada, sest koalitsioonipartnerid – reformikad – olid vastu. Kuid paar päeva enne umbusalduse hääletamist pakkus reformikas abilinnapea Tatjana Muravjova Kari Gümnaasiumile 200 000 krooni. Keskerakondlastest linnaisad olid igati rahul. Kuid nad ei teadnud, et see heldus oli vastus Karavajevi nõusolekule lahkuda Keskerakonnast ja astuda Res Publica ridadesse.
Mis mul siis veel üle jäi kui nimetada asju õigete nimedega. Ütlesin Karavajevile kui venelane venelasele, et pole ta isegi "mutrike", ta on lihtsalt "sitt". Viitasin ka reeturite alalhoiuinstinkti puudumisele – seadus ja pealinna põhimäärus näevad ette, et volikogu liikme surma puhul asendab teda asendusliige sellest parteinimekirjast, milles oli lahkunu. Nii et üleminek teise erakonda ei anna mingit efekti, kui mõnele reeturile juhuslikult telliskivi pähe kukub.

Mitte ülejooksjad, vaid äraostetud
Esmaspäeval lõppes Karavajevil katseaeg. Uus linnavalitsus on raske otsuse ees: kas jätta ta ametisse? On ju teada, et veel nõukogude ajal oli Karavajev Olümpiareservi kooli juhi ametist vabastatud. Umbes viis aastat tagasi pidi ta hüvasti jätma Lasnamäe kooli nr 65 direktorikohaga, kuna ei saanud kooli juhtimisega hakkama. Näiteks peksis ühte õpilast, arendas kooliruumides äri.
Nüüd aga sai hakkama reetmisega. Raske on ette kujutada, miks ei peaks pr Muravjova niisugust amoraalset koolijuhti nagu Karavajev lahti laskma, kui ta veel hiljuti ähvardas Kopli kunstikooli direktorit hr Sultsi homovastaste avalduste eest ametist vabastada.
Seda, et Reformierakond on otseselt seotud võimupöördega Tallinnas, kinnitab ka üks telefonikõne – päev enne umbusaldamist helistas mulle üks noor reformikas ja ütles, et kui ma hääletan Savisaare vastu, siis saan toetust oma haridus- ja kultuuriprojektidele. Kõne on salvestatud.
Veel suvel pidas minuga läbirääkimisi üks Res Publica esindaja. Res Publicale viitasid ka augustis-septembris minuga vestelnud ühe Eesti erakonna juhid. Et kui mina ja veel paar venelast, Keskerakonna fraktsiooni liiget, hääletame Savisaare vastu, siis see erakond võetakse koalitsiooni ja selle erakonna huvidega arvestatakse vene küsimuse lahendamisel. See projekt ei õnnestunud. Siin on hästi näha bandiitlike grupeeringute võtted – ustavust tuleb tõestada kriminaalsete tegudega.
Ka tänase linnapea Paltsu avaldused-veendumused, et pärast tema valimist pealinna meeriks läheb veel kolmandik Keskerakonna Tallinna linnavolikogu fraktsiooni liikmeskonnast üle uue koalitsiooni leeri, kinnitavad Res Publica vandenõu Edgar Savisaare ja Keskerakonna vastu. Ütlesid ju minu ülesostjadki, et miinimumprogramm on Savisaare kukutamine, maksimum – tema erakonna likvideerimine või elimineerimine.
Kahjuks ei taha meie massimeedia, poliitiline eliit, üldsus ja isegi Kapo näha Tallinna linnavolikogus toimunus ohtu Eesti riigile ja demokraatiale. Enamasti räägitakse ülejooksikutest, tuues "miskipärast" ära ainult vene saadikute nimed. Ometi on jutt äraostetutest. Ükski reeturitest, peale pr Salumäe ja hr Kreitzbergi, pole ise algatanud lahkumist oma erakonnast programmilistel või ideoloogilistel põhjustel – enamikuga on ammu tehtud tööd, arvestades volikogu liikmete inimlikke raskusi ja vajadusi, et meelitada nad Keskerakonnast ära.
See aga on erakonna avalik õõnestamine ja laostamine (kriminaal)ärivõtetega, mis on juurdunud veel Jüri Mõisa ja Paltsu valitsemise ajast Tallinnas.
Sihipärane tegevus Keskerakonna vastu leidis kinnitust, kui laimust "solvunud" rahvaliitlane Vladimir Maslov käis prokuratuuris oma avaldust viimas – täiesti juhuslikult ajakirjanike saatel. Kõik see meenutab Vladimir Panovi arreteerimist, mis kinnitab massimeedia osalemist vandenõus Savisaare ja Keskerakonna vastu.

Valimisjärgne tsirkus Bartseloona
Üldsus jääb ükskõikseks, tajumata, et putš Tallinna linnavolikogus eirab põhiseaduslikke nõudeid. Paragrahv 1 ütleb, et „kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas". Paragrahv 14: „Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus." Paragrahv 154: „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt." Paragrahv 156: „Kohaliku omavalitsuse esinduskoguks on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel …"
Nendest sätetest lähtudes saab teha selge järelduse: häälte ostmine nullib valija tahte, demokraatlikud valimised ei taga valijate soovi täitmist valimistest valimisteni.
Selge on ka vastuolu kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusega. Selle 6. peatükk näeb ette, et kandideerida võib nii erakonna valimisnimekirjas kui ka üksikkandidaadina. See tähendab, et Keskerakonna fraktsiooni liikmed on pääsenud volikokku erakonna sildi all ja kuludega. Kui aga valijate valitud Keskerakonna fraktsiooni liige meelitatakse materiaalse stimuleerimisega (äraostmise teel) pärast valimisi teise erakonda või fraktsiooni (mida kummalisel kombel lubab Tallinna põhimäärus), siis on see ju sisuliselt kelmus, mille tagajärjel rikutakse jõhkralt elanikkonna tehtud valikut valimistel. Taolist valiku tegemist ei saa kuidagi nimetada demokraatlikuks. Igasuguse mõtte kaotab kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse paragrahv 3 p 1, mis väidab, et „kohalik omavalitsus rajaneb järgmistel põhimõtetel: 1) kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine …" Mis iseseisvusest saab rääkida, kui keegi kodanik ja maksupetturi mainega Tõnis Palts saab linnapeaks vandenõu abil ja vastu valijate tahet.
Kurioosum on juba selles, et pärast niisugust hookuspookust saab erakond, kes kaotas valimised, veel enne uusi valimisi moodustada oma saadikutegrupi, mida Rahvaliit tegigi. Uskumatu nonsenss võib juhtuda sel juhul, kui keskerakondlane Adolf Käis, kes äsja astus Res Publicasse, saaks asendusliikmena Keskerakonna valimisnimekirjast volikogu liikme mandaadi, kuid juba respublikaanina. „Tsirkus Bartseloona!"
Seadusandja ei tohiks viivitada paranduste sisseviimisega seadustesse. On ju igati loogiline, et need, kes pääsevad volikokku erakondade valimisnimekirjade kaudu ja erakonna kulul, peaksid kaotama oma mandaadi, kui tekib soov erakonnast või fraktsioonist välja astuda. Sama peaks kehtima ka nende suhtes, kes pääsevad volikokku "veduri" abil, s.t mitte oma häältega. Muide, oleks loogiline, kui erakonnad nõuaksid jooksikute käest valimistel kulutatud raha tagasi.
Kui seda ei tehta, siis saavad poliitilised sulid taolist putši korrata mitte ainult kohaliku omavalitsuse, vaid ka Riigikogu tasemel. Riigis hakkavad valitsema ainult „rahakotid", ärikad ja avantüristid.
Olen veendunud, et Tallinna uus koalitsioon ei ole legitiimne. Seetõttu pöördusin õiguskantsleri poole palvega tuua selgust Tallinna linnavolikogus 14. septembril juhtunusse. Kavatsen toetuda kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse paragrahvile 32 lg 1, mis näeb ette valla- või linnaelanike osalemist kohaliku omavalitsuse teostamises.
Rahvas ei tohi jääda ükskõikseks parempoolsuse totaalsele pealetungile. Ohus on Eesti rahva heaolu ja isegi meie eksisteerimine.

Miks mindi just Keskerakonna ja Savisaare vastu?
See küsimus ei ole retooriline. Ja vastus on lihtne. Esiteks, Edgar Savisaar on oma kõigi väga tõsiste puuduste juures suurim Eesti poliitiline figuur. Meie rahva tava aga ei luba, et mingis korporatsioonis on keegi võrdsem kui teised ehk paistab liialt silma.
Teiseks, Edgar Savisaar suhtub normaalselt Venemaasse, s.t otsib dialoogi ja kontakte. Kolmandaks, suureks Keskerakonna poliitika „puuduseks" on parempoolsete arvates erakonna programmi ja tegude „lubamatult suur" sotsiaalsus.
Ja seda isegi selles situatsioonis, kui viimane Euroopa Komitee raport ütleb, et Eesti ei täida endale võetud kohustusi, mis on ära toodud Euroopa sotsiaalhartas. Meie tavainimese täbarat elu kinnitab sotsioloogidele tuntud „Laferti kõver", mis näitab rikaste ja vaeste tulude suhet. Ideaalne suhe on 1:4, näiteks nii on see Rootsis. 1:7 näitab ohtlikku piiri, 1:10 aga juba katastroofi … Eestis on see näitaja 1:15.
Paltsu ja tema selja taga seisnute organiseeritud putš Tallinnas eeldab, et see suhe suureneb ka edaspidi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)