Kodurahu ja Eesti eest!

KALEV KALLO,      16. mai 2007


Kas Andrus Ansipi tegevuse kritiseerimine on kurjast? Kui Keskerakond osutab peaministri ilmsetele nõrkustele, kas siis on tegemist rünnakuga Eesti riikluse vastu? Olgem demokraadid! Ansip pole riik. Ta on riigi palgaline, kelle töö üle otsustamine ning tegematajätmistele osutamine on iga kodaniku õigus ja kohus.

Tänavarahutused Tallinnas on pannud ühiskonda elavalt arutlema koostöö, mõistlike kompromisside ja vastutustunde teemal. Samas leidub jõude, kes üritavad olukorda ära kasutada oma poliitiliste oponentide mustamiseks ning elimineerimiseks. Mõtlen siin Reformierakonna ponnistusi korraldada Edgar Savisaarele autodafee ning kahjustada Keskerakonna mainet eestlaskonnas.

Ainult Keskerakond stabiliseerib ühiskonda

Milles siis Savisaart õigupoolest süüdistatakse? Kõigepealt selles, et Keskerakond on üritanud vene kogukonnaga dialoogi pidada. Kas see on halb? Mõne reformipistriku arvates kindlasti. Ent vaagigem asja mitte erakondlikult, vaid riiklikult tasandilt.

Keskerakond on Eesti taasiseseisvumise algusest olnud ainus tõsiseltvõetav poliitiline jõud, kes tegeleb muulaste integreerimisega ühiskonda. Kui kõneleme veretust iseseisvumisest ning rahumeelsest omariikluse ülesehitamisest, tuleb tunnistada, et ilma Savisaare ja tema erakonnata olnuks see mõeldamatu. Keskerakond tervikuna ning ka selle juhi karisma on veennud tuhandeid mitte-eestlasi koostööle, suunanud ülekeevad emotsioonid poliitiliste debattide ja arutelude teele.

Keskerakond pole valinud populismi ja maksku mis maksab kõigile meeldimise ahvatlevat teed.

Kriitikat meie pihta on tulnud nii paremalt kui ka vasakult, ent see on tsentripartei puhul loomulik. Oleme suutnud stabiliseerida Eesti ühiskonda, õpetada oma teistest rahvustest liikmetele lugupidamist Eesti ajaloo ja eestlaste vastu, esindades samas kõigi huve, lahendades probleeme ning aidates säilitada väärikust. Keskerakonna osa Eesti ülesehitamisel ilma vapustuste ja suuremate vastasseisudeta häirib neid, kes sooviksid kaklusi ja ebastabiilsust, kelle eesmärk on riikluse õõnestamine. Kahju, et Savisaare-vastasesse hüsteeriasse on suudetud kaasata ka paljud ausad ja mõistlikud inimesed.

Viimaste sündmuste valguses süüdistatakse Savisaart tegevusetuses. Lugedes selliseid väiteid ajakirjandusest ning kuulates raadiost ja televisioonist, tekib minus vastumeelsus võltsi topeltmoraali suhtes, millega arvustame Venemaa meediat. Kui suudame tuvastada pooltõdesid ja faktide moonutamist, millega sealne meedia inimeste teadvust töötleb, miks ei oska me jääda sama kriitiliseks enda infokanalite suhtes, mille kallutatus ja tendentslikkus sageli ei jää Vene meedia omast maha.

Kellele on kodurahu vastuvõetamatu?

Kust võtavad ajakirjanikud väite, et Savisaar ei tegelnud Pronkssõduriga, kui ta püüdis lahendusi leida kohe pärast probleemi esmast esilekerkimist? Keskerakonna ja linnavolikogu esimehe initsiatiivil kutsuti juba läinud aastal Tallinna linnavolikogu juures kokku Pronkssõduri ümarlaud. Visalt kulgenud läbirääkimiste käigus lähenesid erinevate osapoolte seisukohad sedavõrd, et arutleti juba monumendi uue asupaiga üle, milleks ümarlaud pakkus kas Maarjamäge või Kaitseväekalmistut.
Peale konsensusliku otsuse langetamist oleks monumendi üleviimine toimunud rahumeelselt ning me ei seisaks täna silmitsi ränkade, seni lahendamata probleemidega.

Lahendus oli käeulatuses, kuid kellelegi tundus Keskerakonna saavutatud kodurahu vastuvõetamatu.

Ka rahutustepäevil asus Edgar Savisaar, erinevalt teistest Eesti juhtpoliitikutest, kohe tegutsema.

26. aprilli öösel tegi avalduse Tallinna linnavalitsus, 27. aprillil – Keskerakonna Tallinna nõukogu. Mõlemad avaldused kutsusid üles dialoogile ning korratuste lõpetamisele.
Savisaarele heidetakse ette, et ta ei läinud tänavatele märatsejaid korrale kutsuma. Ent miks just tema? Kas nüüd, mil olukord väljus kontrolli alt, meenus mees, kes on suutnud poliitikuna 16 aastat pidada venelastega viljakat dialoogi ning suunata paljud hädad Eestist eemale? Ent küllap mõistab iga kainelt arutlev inimene sellise nõudmise absurdsust. Sama loogika järgi oleks võinud nõuda tänavale minekut ka pea-, kaitse-, välis- või siseministrilt ning teiste erakondade esimeestelt.

Või ongi Eesti ainus lootus rasketes olukordades seotud Savisaarega, sest alateadlikult usutakse, et kriisiolukordi suudab lahendada ainult tema? Ning kui ta trikimeistri kombel ei saa ühe käeviipega kaotada Tallinna tänavatelt tuhandepealist allumatut marodööride jõuku, pannakse seda pahaks.

Ansip pole riik

Meile püütakse selgeks teha, et Andrus Ansipi tegevuse kritiseerimine on kurjast. Kui Keskerakond osutab peaministri ilmsetele nõrkustele, kas siis on tegemist rünnakuga Eesti riikluse vastu? Olgem demokraadid! Ansip pole riik. Ta on riigi palgaline, kelle töö üle otsustamine ning tegematajätmistele osutamine on iga kodaniku kohus.

Savisaar on kodaniku ja poliitikuna seda teinud, koos mitmete teiste julgete inimestega, kes ei karda oma arvamust avaldada vaid seepärast, et see ei lähe kokku eufooriast pimestatud „valitsejate partei" ladviku ametlike aksioomidega.
Just praegu on õige aeg küsida: mida tegime valesti ja kuidas toimida edasi, kes valutab südant Eesti pärast ja kes isikliku karjääri pärast?

Eesti ei saa jääda lõhenenud piiririigiks, kus üks osapool ähvardab NATO ja Euroliiduga ning teine – Venemaa võimsusega. Iseseisvuse säilitamiseks vajame dialoogi, mida aastaid on üritanud pidada Edgar Savisaare juhitav Keskerakond.

Kuigi üleskutsed konsensusele ja kodurahule on hetkel ebapopulaarsed, jääb Keskerakond kindlaks oma tasakaalustavale rollile, sest meid huvitab Eesti saatus, sünnimaa kestmine läbi ajalootormide, mitte aga teenimatud ovatsioonid ja võlts aupaiste. Eesti eest ei seista jonni ja toore jõuga, vaid mõistuse ja tasakaalukusega.

[esiletõsted]
Savisaare-vastasesse hüsteeriasse on suudetud kaasata ka paljud ausad ja mõistlikud inimesed.

Eesti ei saa jääda lõhenenud piiririigiks, kus üks osapool ähvardab NATO ja Euroliiduga ning teine Venemaa võimsusega.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)