Meedia laskub sõjas parteide tasandile

TARMO LAUSING,      19. märts 2003


Analüüsides viimastel nädalatel Eesti meedias toimuvat, ei pea olema meediaspetsialist, saamaks aru, et miski ei klapi. Olukorda kirjeldavad märksõnad võiksid olla ebaaus valimisvõitlus, ajakirjanike patoloogiline viha Keskerakonna vastu, vana supi üles soojendamine, poliitiline tellimus jne. Kuid loetletuga ei piirduta. Seekord on mindud veelgi kaugemale.
Me kõik teame, et ajakirjanduse ebasoosing Keskerakonna suhtes ei ole uus nähtus. Meedia on oma negatiivset seisukohta Eesti suurima erakonna suhtes juba palju kordi varem välja näidanud. Vaatame tagasi kas või 1999. aasta Riigikogu valimiste eel toimunule. Kogu soppa, mis tollal keskpartei kaela valati, ei ole võimalik ühe lausega edasi anda.
Negatiivne foon tsentripartei ümber hakkas hajuma pärast uue aastatuhande saabumist, täpsemalt umbes siis, kui tulid avalikuks Mart Laari juhitud valitsuse suured ja häbiväärsed skandaalid - pumppüssiskandaal, raudtee erastamine, elektrijaamade müümise katse ning pikk rida teisi laarivalitsuse "ämbreid". Tollal tundus, et ehk toob uus aastatuhat midagi uut, oli arvata, et Eesti ajakirjandus saab üle nn vihkamise fenomenist. Keskerakonna ja tema võimupartneri Reformierakonna edu riigijuhtimisel tõi tsentristidele 2002. aasta sügisel koguni absoluutse enamusega esinduse Tallinna linnavolikogus, mis on uuemal eesti ajal seniolematu tulemus.
Ehk liigsuur edu kohalikel valimistel, ehk poliitiline tellimus, aga eelkõige tohutu ja varajamatu hirm Keskerakonna edu ees märtsivalimistel olid peamised põhjused, mis aktiviseerisid ajakirjanikke täiel aurul kindlat valimiste võitjat tümitama.
Meedial õnnestus tänu suurele vastukampaaniale kärpida Keskerakonna edu valimistel. Ajakirjandusele on kindlasti tänu võlgu ka end "uueks jõuks" nimetav partei. Halva mängu juures teeb siiski rõõmsaks, et hoolimata meedia kavandatud laimukampaaniast, toetavad Eesti Keskerakonda 125 709 Eesti kodanikku, mis kujutab endast absoluutset rekordit Eesti parlamentarismi ajaloos. Ükski erakond, ei Eesti esimese ega teise vabariigi ajal, ei ole valimistel varem sedavõrd rohkesti hääli kogunud. Pealegi on Keskerakond võitnud kolmed valimised järjest - olenemata sellest, kas on valimistele mindud opositsioonist või võimult.
Suure lahmimiskampaania kulminatsioon on meedia, mida ei saa ammu enam sõltumatuks nimetada, enesegi suureks üllatuseks asunud sõtta suurima erakonnaga sh veerandiga kogu riigi valijatest. Ajakirjandus on laskunud poliitiliste jõudude tasandile. Sealjuures on ta endale võtnud arvamusliidri rolli ning unustanud oma ülesanded objektiivse vahendajana. Kuna meedia on enda mängumaa piiridest välja astunud ning tegutseb juba parteide olelusvõitluse tasandil, siis teen ajakirjanikele ettepaneku osaleda järgmistel valimistel oma esindusega. Siis oleks võitlus ausam.
Kolmanda maailmasõja puhkemise eelõhtul on Eestis alanud siseriiklik propagandasõda. Väga oluline on siinkohal hetkeks mõttepaus teha ning vaenupooli võrrelda - hetkega on selge, et pooled pole võrdsed. Olukord meenutab pigem lugu Taaveti ja Koljati võitlusest. Kuid looduse reeglite järgi võidab tugev nõrga, võitjad aga kirjutavad ajaloo. Selles sõjas on paraku tugevam ajakirjandus. Keskerakonnal jääb vaid üle eneses kindel olla, endale ainuomast poliitilist liini jätkata ja vastu pidada. Sitkusest meil ju puudu ei tule, seda on aastad ja meie toetajate truudus näidanud.
Sõja tagajärjed ei ole kunagi positiivsed. Juba praegu tundub, et ajakirjandus on ennast sellega diskrediteerinud. Ajalehtede Liidu tegevjuht Tarmu Tammerk kritiseerib 13. märtsi Maalehes ajakirjanike tööd valimiskampaania ajal ning rõhutab, et sõltumatu ajakirjandus nii ei käitu. Tema sõnul käitub nii ainult parteiajakirjandus. On arvata, et ajalehed jätkavad ebavõrdset sõda Keskerakonnaga. Selge on, et sisse antud kohtuasjad võivad õigluse võidu korral meediat majanduslikult kahjustada. Kampaania jätkub, karavan sõidab edasi, külakoerad jäävad haukuma. Tänaste sündmuste küsimus on, kas võitlus meediaga jääb võitluseks tuuleveskitega? Terve mõistus ütleb, et meedial ei tohi olla ühiskonnaliikmete valikuid kujundavat rolli ning meedia suhtumine ei tohi saada määravaks kellegi üle otsustamisel. Küsimusele, kes võitleb õigluse poolel, annab vastuse ainult taevaisa. Meie peame leppima kohtu otsuse ja mitte vähemaga.

KESKMÕTE
Kuna meedia on enda mängumaa piiridest välja astunud ning tegutseb parteide olelusvõitluse tasandil, teen ajakirjanikele ettepaneku osaleda järgmistel valimistel oma esindusega. Siis oleks võitlus ausam.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (51)