Jossif Stalini sünni ja surma saladus

JAAN NIIN,      07. detsember 2005


Praegusel Venemaal pühendatakse Jossif Stalinile sagedasti nii terveid raamatuid kui kirjatükke ajakirjanduses. Kui tema ema puhul on kõik üheselt selge, siis isa kohale on "pretendente" rohkem.

Lisaks on Jossifil kaks sünniaega, millest 1878. aasta 18. (vkj 6.) detsember on õige ja 1879. aasta 21. detsember väär. Moonutuse "autor" on Stalin ise ja see tuli ilmsiks 3. aprillil 1922. aastal seoses tema kompartei peasekretäriks valimisega. Selleks oli tal "põhjus" ja keegi seda ei uurinud ega vaidlustanud.
Stalini ema Jekaterina Geladze (edaspidi Katja) oli Gruusia rikka vürsti Maminoshvili vaene kauge sugulane, kellest 18-aastaselt sai osava ja tööka kingsepa Vissarion Dzhugashvili naine.
Esimestel abielu-aastatel sündis neil kolm poega, kes kõik varases nooruses üksteise järel surid. Nende õnnetuste tagajärjel hakkas mees kõvasti jooma, kiirelt kahanesid tema töövõime ja rahalised sissetulekud, ta muutus väga riiakaks ning kaotas võime naisele emaduseõnne anda.
Katja pidi hakkama ise tööd otsima ja tegema. Üha enam hakkas tema pilk tänaval noori vene ohvitsere saatma. Ka sugulasest vürsti juures viibides trehvas ta meeldivaid isandaid. Katja sai 1878. aastal 22aastaseks.

Kes võis olla tulevase Stalini isa
Ametlikult muidugi (1) kingsepp Dzhugashvili. Kuid "targad" raamatud pakuvad lisaks veel järgmisi härrasmehi: (2) Gruusia vürst Egnatashvilit, kelle juures Katja töötas majapidajana; (3) Smolenski aadlikku, kindralit, Kaug-Ida ja Kesk-Aasia uurijat, teadlast ning väga head sõjaväeluurajat Nikolai Mihhailovitsh Przhevalskit, kes 1878. aasta alguses külastas oma sugulasest vürsti ja külastuse käigus tutvustas vürst Katjat kindralile;
(4) Vene keisrit Aleksander II, kelle külaskäigu ajal Gruusiasse koristas Katja tema tubasid, mille "tulemusel" võis Stalin olla Romanovite dünastia otsene järeltulija. Seejuures on huvitav ka asjaolu, et juba noorpõlves, politseile vahelejäämiste ajal, oli Jossif Dzhugashvilil kombeks end esitleda ema neiupõlvenimega Geladze.
Teistest enam peetakse Jossifi isaks Przhevalskit, kes tõesti toetas oma poega Jossifit rahaliselt sugulasest vürsti vahendusel. Kuna aadlipäritolu oleks võinud juhuslikult "töötava rahva juhi" karjääri kahjustada, võltsiski Stalin oma sünniaega. Oli ju etem esineda töölisest kingsepa pojana.
Alles pärast suurt võidukat sõda, alates 1946. aastast, otsustas Stalin oma tegelikule isale, kellest kuni selle ajani ei teatud "töörahva riigis" mitte midagi, avaldada oma pojalikku lugupidamist. Ka isast kindrali ja pojast generalissimuse näopildid on väga sarnased.
Stalini ajastu uude entsüklopeediasse paigutati Przhevalski suur värviline portree, millele ligilähedalegi ei küündinud isegi kommunismi "apostlite" Marxi, Engelsi ja Lenini näopildid. Asutati Przhevalski-nimeline kuldmedal ja kuulsate näitlejate kaasamisel vändati tema elust värvifilm.
Stalin on oma rahvusest rääkides pidanud end venelaseks. Aga venelastele sobis pidada ajaloo suurimas maailmasõjas tegutsenud Vene vägede kõrgemat ülemjuhatajat venelaseks. Ju on ta siis tegelikult Jossif Nikolajevitsh?

Nõukogudemaa mattis Stalini teisikut
Stalini surmaga seotud uuemaid avalikuks tulnud andmeid kajastatakse just ajakirjanduses. Kaheldakse eriti selles, kas 9. märtsil 1953. aastal ikka pandi mausoleumi sarka õige mees või sattus sinna tema asemel keegi teine.
Peapõhjuseks on asjaolu, et juba 1904. aasta arreteerimise ajal märgiti Jossifi ühe kehalise tunnusena vasaku jala kaht kokkukasvanud varvast. Sama tundemärk on kirjas ka 1925. ja 1926. aastal koostatud haiguslugudes.
Kuid 2. – 6. märtsini 1953. aastal tehtud Stalini laiba ülevaatuse andmetes pole seda enam märgitud.
On veel teisigi asju, mis ei klapi varasemate andmetega. Ühtlasi nenditakse, et kuigi teisikule samade "tunnuste" andmine pole "raske töö", oli see jäänud "osaliselt" tegemata. Nii näitavadki arstide hiljuti avalikustatud uurimis- ja mõõtmisandmed, et "esinduslaip" pole Stalini oma.

Veel stalinlikku müstikat
Stalini elu uurivad analüütikud on jõudnud veelgi süngemate "aimdusteni". Kirjutatakse kuuldustest, et tegelik Stalin mürgitati juba 23. detsembril 1937. aastal ja tema andekas teisik-järglane 26. märtsil 1947. aastal. Nii oleks nagu keegi "tootnud" ja "kasutanud" jätkuvalt "Stalini autoriteedi" uusi kandjad? Oletatakse, et nii oleks "jumalikustatud Stalini" valitsemine võinud olla igavene!
Aga mis juhtus 1953. aasta veebruari ja märtsi vahetusel? Kuigi see võib olla uskumatu oletus või "nali", kuid Beria ja Malenkovi taoliste tegelaste puhul polnud võimatu, et just nemad oleksid 1953. aasta märtsis "peatanud" juhitamatuks muutunud Stalini oletatava teisiku? Kuid uue järjekordse "teisiku-autoriteedi" loomisega jäädi vist lootusetult hiljaks?!
Taolise teooria poole kallutab mõtted ka Malenkovi poja meenutus, et pärast seda, 35 aasta jooksul kuni oma elu lõpuni, ei kõnelnud tema isa Stalini teemal sõnagi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)