Peaminister vastutab

Suurem osa linnatänavatest kuulub kohalikele omavalitsustele, kes on silmitsi tõsiasjaga, et neil lihtsalt pole raha teeaukude lappimiseks, rääkimata teekatte täielikust renoveerimisest. Jutud sellest, et auklikud tänavad on vaid Tallinnas, ei ole õiged. Tegelikult vajaksid olulist rahasüsti tänavad nii Tallinnas kui ka Tartus, nii Pärnus kui ka Võrus. Täpselt sama lugu on väiksemate linnade ja ka vallaasulate teede-tänavatega. Probleemi üks osa seisneb selles, et tee-ehitus on ülimalt kulukas - ühe ruutmeetri asfalteerimine maksab umbes 20 eurot (seega üle 300 Eesti krooni). Kui tahame asfalteerida 100 meetri pikkust ja 5 meetri laiust lõiku, läheb see maksma 10 000 eurot. Enamik tänavaid on aga hulga laiemad ning mõõdetakse neid kilomeetrites, seega paljukordistub ka ehitusmaksumus. (Näiteks Põlva linnas on 26 kilomeetrit tänavaid - seda on rohkem kui Põlva ja Võru vahemaa.) Probleemi teine osa on aga valitsuse valikutes linnade ja valdade rahastamisel.

Riigiteedele 15 korda rohkem raha

Hetkel on Eestis 56 800 kilomeetrit teid. Sellest riigile kuulub alla kolmandiku, ülejäänud kuuluvad kohalikele omavalitsustele. Rahajaotuse osas on olukord aga lausa vastupidine - kohalikele omavalitsustele eraldatavad rahasummad on naeruväärselt väikesed, võrreldes riigimaanteede jaoks eraldavatega. Käesoleval aastal arvestatakse teede rahastamisel riigimaantee kilomeetri kohta 4361 eurot, aga kohalikele omavalitsustele kuuluvate teede kilomeetri puhul ainult 302 eurot. Kuigi riigiteede ehitamine ja hooldamine on üldjuhul kallim kui kohalike teede puhul, ei saa erinevus olla 15-kordne!

Väiksema rahaga rohkem tööd?

Olukorra lahendamiseks tuleb kohalike teede arvestus muuta selliseks, et see vastaks tegelikele vajadustele ja ühtlustuks riigiteede rahastamisega võrreldes. Küsimus on poliitilistes valikutes - kui 2009. aastal eraldati kohalikele teedele 40,4 miljonit eurot, siis 2012. aastal on see summa 18,14 miljonit eurot. Hinnad on oluliselt tõusnud, kuid millegipärast arvab valitsus, et sama töö saab ära teha kaks korda väiksema raha eest. Ega ikka saa küll. Kui hetkel eraldatakse kütuseaktsiisist 70% teehoiu jaoks, siis 30% läheb muude kulutuste katteks. Leian, et ka see 30% tuleb suunata teede ja tänavate korrashoiuks. Mootorikütuse eest maksamegi ju aktsiisi eesmärgiga mitte maksta eraldi teede kasutamise maksu.

Vastutusest vaba valitsus

Vabariigi Valitsus peab linnade ja valdade rahastamise temaatikat tõsiselt kaaluma. Pärast majanduskriisist tingitud kärpeid pole omavalitsused tagasi saanud neilt ära võetud raha ning populistliku hõnguga vabastus kodualusest maamaksust teeb eelarvesse järjekordse augu. Kui 2013. aasta alguses tõuseb järsult elektri hind, siis satuvad linnad ja vallad veelgi keerulisemasse olukorda. Sellisel juhul ei lülitata tänavavalgustuslampe välja enam üle ühe, vaid ilmselt pimendatakse juba tänavate kaupa.

Ma olen täiesti nõus nende inimestega, kes ütlevad, et auklikud teed ja tänavate pimendamine ei ole normaalne. Tõepoolest, see ei ole normaalne. Aga nõndasama on ebanormaalne seegi, et aasta-aastalt valitsus mõtleb, kas ärategemise eesmärgil või lihtsalt mõtlematusest, välja plaane, mis kärbivad linnade ja valdade iseseisvust ning vähendavad neil võimalusi normaalselt hakkama saada. Praeguseks kujunenud olukorras vastutab auklike tänavate ja kustutatud tänavavalgustite eest pigem peaminister kui linnapead.

TARMO TAMM, Riigikogu liige, Põlva linnapea 1999-2011

Jaga |