Kas uus "40 kiri" või uus loomeliitude ühispleenum?

TIIT TOOMSALU,      11. veebruar 2004


Eesti loomeintelligents oma tundliku sotsiaalse närviga on ikka avaliku arvamuse välja öelnud. Öelnud "40 kirja" päevil, kui Karl Vaino venestamispoliitika saavutas haripunkti. Öelnud loomeliitude ühispleenumi kokkuastumisel, kus tõdeti: siiamaani ja mitte kaugemale.
Esimene neist sumbus oludes, kus võim ja ideoloogia veel suutsid valitseda. Teine kuulutas eelmängu rahvusliku eneseteadvuse plahvatuslikule kasvule.
15 aastat käsikäes rahvusromantikat hakkab läbi saama. Tühi kõht ja veel tühjem tengelpung annavad endast märku. Omanikuks saamine pole toonud rikkust koduõuele. Ühiskond on kihistunud. Võim ja vaim on lõhestunud. Inimesed ei saa aru, mis või kes neid petab. Eesti on tõesti teelahkmel. Tõdemus, et siiamaani ja mitte kaugemale üha levib. Kas jääb see nüüdki vaid "40 kirjaks"? Või puhkeb uus loomeliitude ühispleenum? Käsikäes rahvusromantikat enam pole. On jõukate Eesti. On kehvade Eesti. Kummalgi on omad, vastukäivad huvid. Nagu Euroopaski, kuhu läheme. Ei saa loodusseaduste vastu, ei saa ka varakapitalistliku Eesti vastu, mis ühele põlvkonnale on moraalitu ja võigas, on teisele uue ajastu lootusrikas koidik. Kes keda? Mis mida? Kui küps on aeg muutusteks? Millisteks muutusteks meis endis?
Nõukogude Liit ei suutnud Mongoolia "vennasrahvast" feodalismist varakapitalismi vahele jättes õitsvasse riigisotsialismi upitada. Majanduslikult võimas Saksamaa ei ole suutnud oma ida-alasid varakapitalismist läänelikku heaoluühiskonda integreerida. Jänkid ei suuda Iraagi moslemitele selgeks teha, et nende arusaam demokraatiast on õigem. Kui kiiresti suudab jõukam eestlane omaks võtta, et ühiskondlik solidaarsus on loobumine nõrgema kasuks? Millal saab nõrgem kaaskodanik aru, et annid ei kuku valgustatud valitseja tahtest. Solidaarsus on "jah" astmelisele tulumaksule, haiglate-polikliinikute aktsiaseltside lõpetamine ning perearstidest FIE-de naasmine palgasaajateks. On loobumine maksumaksja arvel kiirabi haldamisest turvafirma poolt, on rohtude müük väljaõppinud farmatseudi, mitte säästumarketi kassapreili kaudu.
See aeg tuleb. Või on see juba käes?
Tööparteile sisaldub Kaplinski läkituses programmiline sõnum. Juba 10 aastat. Igas meie sõnas, teos ja kavas. Nii omavahel, avalikes ütlemistes, parlamendi kõnetoolis. Tahaks selles näha uut loomeliitude ühispleenumit. Rahvusliku ühtsuse uut alust. Koostöö alust. Ja seda, et kõik see ilu ja valu ei sumbuks vaid mõõdukusest sotsiaaldemokraatiasse ümber sündiva erakonna kongressi propagandasärasse.

Ei saa loodusseaduste vastu, ei saa ka varakapitalistliku Eesti vastu - mis ühele põlvkonnale moraalitu ja võigas, on teisele uue ajastu lootusrikas koidik. Kes keda?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)