Valitsuse usaldus kui sõelapõhi

Kohtla-Järvel on juba mitmendat kuud maa põlemas ja nii suured inimesed kui ka väikelapsed hingavad sisse mürke, aga tulevane Reformierakonna esimehe kandidaat Keit Rosimannus ei soovi end siduda ebamugava teemaga. Pole tema asi! Keskkonnaministeeriumi avalike suhete juht Pavel Ivanov keeldub kommentaaridest ja ajakirjanik jätab ministri rahule. Mürgid levivad edasi.

PRIA sajad tuhanded eurod liiguvad juhuslikult Isamaa ja Res Publica Liidu liikmele ning „Pealtnägija" teeb sellest Rahvusringhäälingus põhjalikud uurimuslood. Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ütleb ainult, et „Pealtnägija" mürgitab televaatajaid ja sellised saated tuleks üldse ära keelata. Demokraatlikus ja veel ennastimetlevas riigis ministrilt sellised väited, aga ei midagi... Umbusaldamist ei tule, Reformierakond pigistab silmad kinni. Ajakirjanik jätab ministri rahule.

Elamislubade äri on nii räpane, vastik ja piinlik, et usalduse taastamiseks ühiskonnas on vaja siseminister Ken-Marti Vaheri väljavahetamist, aga Reformierakond pigistab silmad kinni. Eetika on nende jaoks hooajaline kaup ja suupärane siis, kui on vaja takistada Keskerakonna alternatiiviks kujunemist. Ajakirjanik mõistab ja jätab ministri rahule.

Rahvas on šokeeritud, kui kuuleb reformierakondlaste ülbeid selgitusi musta raha päritolu kohta. Lugu kuldmündist ja 300 000 kroonist ajab hobusedki naerma, aga Reformi endine peasekretär justiitsminister Kristen Michal pööritab hoopis pahameelest silmi. Olete 15 aastat Keskerakonda kottinud ja kuidas julgete nüüd üldse meile kriitilist tähelepanu suunata! Kristen otsustab solvumise märgiks paar päeva vaikida. Boikotist on meediale abi. Ajakirjanik Lauri Tankler saab peale pikka vaikimist intervjuu, tehes sellest oma egotripi ning PR-ürituse, ja ainuke „saadus" on see, et ajakirjanik IMETLES ministri enesekindlust ja heatujulisust!!! Ajakirjanik mõistab, lausa tänab ja jätab ministri rahule.

Kaitsepolitsei sisekontrolli juht Indrek Põder võtab vene pättide käest raha, manipuleerib omakasu eesmärgil riikliku sümboolikaga. Teda karistatakse vaid nelja-aastase vabadusekaotusega, mis on kokkuvõttes vähemgi kui munitsipaalametnik Ivo Parbuse juhtumis.

Kuluaarides räägitakse, et Indrek Põdraga on seotud ka paljud tänased võimulolevad poliitikud - vaikimise eest leebem karistus. See tähendab, et kõiki süütõendeid ei toodudki kohtusse. Ajakirjanikud aimavadki seoseid, aga nad vaikivad, sest mõistavad tänase valitsusjuhi Andrus Ansipi hingevalu ja pingutusi. Ajakirjanikud jätavad rahule peaministri ja tema sülekoera Kaitsepolitsei (sest viimane on alarahastatud).

Ajakirjanik Janek Luts raevutseb Tallinna uute bussiradade üle. Pahandab nii, et emotsioon kappab pikalt ees ja mõistus lohiseb kaugelt järele. Tema tahab hoopis trammi Meriväljale ja Lasnamäele. Tema tahab autoga sujuvalt sõita, teda ärritab sõna BUS. Tundub, et ta peab ühistranspordi kasutajaid neegriteks, kes tahavad privileege valgete (loe: autoomanike) arvelt.

Lisaks tahab ta demokraatiat - mitte ESM-i ega Euroopa Liidu tuleviku teemal, hoopis tänavate joonimise ja liiklusmärkide tarbeks! Nüüd on väliseksperdid pahad, nüüd on Tehnikaülikooli teadlased pahad, oleks pidanud hoopis korraldama bussissõitjate ja autoomanike vahelise veetše. Vot siis oleks õiglus jalul ja Luts rahul! Muidugi juhul, kui oleks tulnud just talle sobivad jooned ja liiklusmärgid.

Ajakirjanikud ei jäta linnapead rahule, sest nad tahavad mõista hoopis neid, kelle abil liiguvad täna rahad nende tööandjate taskusse. Tänavate joonimine on meie ühiskonna julgeolekuprobleem nr 1 ning linnapea tagaaetav ja kalleim sihtmärk. Roheline mõtteviis aga on nüüdsest hoopis saatanast! Puhtam õhk ja autostumise vähendamine pole enam teemaks. Siin mõmisevad ajakirjanikud rahulolevalt. Häid asju Keskerakond teha ei tohi!

 

Kunagi soovitas rahandusminister Jürgen Ligi ajakirjanik Kalle Muulil end põlema panna. See oli piinlik lugu ühes ennastimetlevas demokraatlikus riigis. Aitas aga nii palju, et ajakirjanikud hakkasid Jürgenit pelgama, jätsid ta rahule ja küsisid „õigeid" küsimusi. Jürgen harjus sellega nii ära, et ta ei viitsigi enam oma valikute ega Frankfurdis-käikude tagamaid pikemalt selgitada. Ka ei varja ta enam emotsionaalselt seda, et peab Riigikogu lollikarjaks. Kummaline, et just lollikarja esimeheks on valitud akadeemik.

 

Aga loo moraal on lihtne. Tundub, et ajakirjanikud on võtnud Jürgen Ligi soovitust üpris tõsiselt. Iseenda põletamise asemel on nad ära põletanud oma eetikakoodeksi. Vaba kodaniku jaoks pole aga vahet, kas ajakirjanik on pannud põlema ennast või hävitanud oma kutseau.

 

Õnneks on veel Eestis vabu kodanikke ja vabu mõtlejaid.

Meie inimestel on lootust.

 

JAANUS KARILAID, Haapsalu linnavolikogu esimees

Jaga |