Joomine ja selle tagamaad

TOOMAS PAUR,      09. jaanuar 2008


Joomist peetakse sageli sotsiaalseks tegevuseks. Sõpradega on ju ikka kombeks õlleklaasi taga kokku saada või nendega koos hoopiski äkki veel pits või paar viina ära libistada. See va tulivesi päästab keelepaelad valla ning lubab isegi vaoshoitud temperamendiga eestlasel olla natuke aega lõbus ja meeletu.

Vanematel inimestel on mõnus õlleklaasi taga mälestusi heietada, keskealistel alatisest töörügamisest lõdvestuda, noorematel end täiskasvanuna tunda. Inetu muutub siis vähemalt enda meelest ilusaks ja arg julgeks. Nagu näete, teeb kraadiga vesi imesid. Ja mis on selles siis pahelist?

Kui mõistlikku alkoholipruukimist võib veel mõista, siis on üheselt selge, millised tagajärjed on liigjoomisel. ﾄrme hakkame tegelema statistikaga, vaid küsime lihtsalt: kui tihti me kuuleme roolijoodikute põhjustatud rasketest avariidest või purjuspäiste tülide käigus toime pandud kuritegudest?

Piisab, kui heita pilk noorteüritustele, kus ebakaines olekus ringi triivivad noored on tihtipeale kainete suhtes ülekaalus. Alkoholi liigpruukimine on probleem, ja ma usun, et siinkohal pole mingit kahtlust, et kogu meie ühiskond peaks pöörama rohkem tähelepanu selle väärnähtuse vastu võitlemisele.

Alkoholitarbimine kui kultus

Vaadates Eestis levinud alkoholitarbimise ja, võiks isegi öelda, purjutamise ulatust, jääb üle vaid imestada. Tundub, et siinkohal on jällegi tegemist ühiskonnas omaks võetud seisukohaga. On ju klisheed kerged tekkima ja meie tarbimisühiskond on sellele nähtusele väga vastuvõtlik.

Eks kujunda me ju oma arvamust näiteks tänu reklaamile. Vaadates piisavalt palju telerit, võtab ka kõige kainemalt mõtlev inimene omaks seisukoha, et tõeliselt "rikas ja ilus" sõidab ainult sellise ja sellise autoga, teda saadavad just nimelt sellised ja sellised naisterahvad ning kindlasti tarbib tõsiselt edukas inimene ka alkoholi. Müügimeestest võib veel aru saada, – nende ülesandeks on müüa, kusjuures võimalikult palju ja kalli hinnaga. Kuid mida mõtlevad tarbijad, kes reklaamiliku elustiili on omaks võtnud, see jääb isiklikult mulle selgusetuks. Kuigi inimene on sotsiaalne olend, kes tahab enda kõrval tunda liigikaaslast, on tal siiski ka vajadus teistest erineda. ?hel osal õnnestub see tõepoolest nauditavalt. Leidub ju meie seas võimekamaid, kes saavutavad edu teadustöös, suudavad edukalt oma äri käigus hoida, pakuvad inimestele rõõmu oma hea häälega või suudavad olümpiamängudel heita oda kõigist teistest kaugemale. Kahjuks pole aga kõik nii andekad ja sihikindlad, et oma elus midagi väljapaistvat korda saata. Kuid erinemisvajadus jääb. Siinkohal lähevad juba käiku väga eripärased vahendid: ebatavaline riietus või juuksevärv, eriline käitumine ja ka täiesti tavaline alkohol. Kuna õnneks pole iga eestlane alkoholi tarbimisest kultust teinud, siis loomulikult on ka alkoholivastasus üks vahend, millega teistest erineda.

Omavalitsused astugu viina vastu

Usun, et kõik on kuulnud väljendit "muret viina sisse uputama". Inimene vaatab alkoholi poole tihtipeale siis, kui ta elus jääb midagi vajaka või kui ta ei leia endale piisavalt tegevust. Joomine pole iialgi ühtki lahendust pakkunud, kuid peab mõistma ka inimesi, kes viimases hädas pudeli haaravad, olgu selleks hädaks elu poolt meie teele saadetud raskused või lihtsalt tappev igavus.

Kui tahame võidelda alkoholi vastu, mis mõne inimese puhul on suunatud täitma ellu tekkinud tühikut, peab meie riik ja ühiskond välja pakkuma mingi alternatiivi, mis edukalt asuks alkoholitarbimise asemele. Kindlasti on meie seas palju teadlikke kodanikke, kes eelistavad purjujoomise asemel tegelda spordiga või valida mõni muu vaba aja veetmise võimalus. Kuid tihtipeale jääb õhku küsimus: kas kõigil inimestel on selliseid võimalusi?

Usun, et paljudel juhtudel polegi tegu mitte inimese laiskuse või alkoholilembusega, vaid tihtipeale lihtsalt teadmatusega. Ja kes saab veel paremini teha vastavasisulist selgitustööd kui kohalik omavalitsus? On ju need organid seatud oma ülesandeid täitma, juhindudes mitte kasusaamisest ja müügitööst, vaid ühiskonna ja inimeste hüvangust. Me ei tohi vaid naeruvääristada inimeste pahesid ja üritada neid keelustada, vaid peame ka pakkuma lahendust. On ju terve ühiskonna olemasolu meie kõigi huvides.

peale jääb viin või mõistus?

Alkohol on tihti seotud hetkelise sõltuvusega – kui saab osta, ostetakse alati rõõmuga, kui ei, on järgmine hommik lihtsalt päikesepaistelisem. Statistika järgi tapab alkohol Eestis aasta jooksul 2000 inimest.

Kui me alkoholi omavoli ei piira, siis oleme piiratud mõtlemisvõimega riik. Alkoholi tarbimine on iga inimese vaba valik, aga selle vaba valiku soodustamine ja alkoholi kättesaamise lihtsustamine peaksid riigile muret tegema. Näeme iga päev, et alkoholireklaam on väga "soodsalt" mõjunud ka koolilaste tarbimisharjumustele. Järjest rohkem võime ajakirjandusest lugeda üha nooremate koolilaste purjutamistest ja sellega seotud õnnetustest. Tahtmatult tekib küsimus: kas see kõik ongi meie riigi soov, et tarbitaks päevast päeva rohkem alkoholi ning teenitaks kasumit noorte tuleviku ja heaolu hinnaga?

Kui me ei jõua sellisele arusaamisele, kui riik ja selle juhtorganid ei võta midagi tõsiselt ette nii alkoholi kui ka muude uimaainete järsu kontrolli alla võtmiseks, siis kardan, et mõne aasta pärast pole sellega mõtetki enam tegelda. Lahendusi on vaja täna, otsekohe, jalamaid.

Arvan, et seniks, kuni keegi tark pole avastanud valemit, mille alusel inimkonda alkoholist võõrutada, peaksime kasutama meile teadaolevat vahendit – lihtsalt tegema joomarile raskemaks vägijoogi kättesaamise. Oodata pole enam midagi, sest joomarlus on kontrolli alt väljunud. Küsimus seisneb juba selles, millal see pahe enamusest võitu saab.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)