Hooligem oma emakeelest iga päev!

Maret Raud,      14. märts 2007


Mitte mullapõue viljakus, mitte rõivaste iseärasus, mitte maa kaunidus, mitte linnade ja losside vägevus ei ole rahva elu tuum, vaid oma keele alalhoidmine ja pruukimine, mis kasvatab ja kinnitab ühistunnet, üksmeelt ja vennaarmastust. Keel on üleüldised armastuse paelad, ühtsuse ema, kodanikutunde isa, riigi vahimees.
Justinas Marcinkevičius „Katedraal"

Kas on küllalt, kui osutada emakeelele tähelepanu ja hoolt ainult üks kord aastas või üks kord nädalas Vikerraadios?

Keel on teadagi arenev, pidevalt mingil määral muutuv. Aga kas peame rahulikult leppima, kui ta muutub ebaselguse, lohisevuse, inetuse suunas? Kas peame leppima nõukogude ajast pärit keelekasvajatega ning taluma inglise ja soome keelest peale pressivaid uusi keeleküüre?

Mõned näited (või peaksin esitama „loetud" näiteid?). Kas vene keelest otse üle võetud „loetud" (minutid, tunnid, nädalad) on ilusam kui mõni (minut, tund, nädal)? Mõni on ometi lühem ega nõua mitmust. Pealegi võivad „loetud" olla nii 3 kui ka 30 minutit.

Kohe on meil hea määrsõna, aga millegipärast on laialt kasutusel lohisev „koheselt". Kas on eestipärane kasutada vastupidi asemel „vastupidiselt", otse asemel „otseselt", lahti asemel „lahtiselt", lisa- asemel „täiendavad" jms? Lapsed ei vaata enam lahtisi silmi või silmad lahti, vaid „silmad lahtiselt"!
Kas pole eestikeelses infotekstis sobimatu paljude aastate asemel kostev „pikad aastad" (vrd vn dlinnõje godõ)? Eks aastatepikkune või aastaid kestnud ole asjakohasem.
Paljud räägivad „ühistranspordiga sõitmisest". Transpordiga ei saa sõita, sest see on abstraktne mõiste: liiklus, edasitoimetamine. Sõidetakse transpordivahendiga või koguni suurepärase eesti sõidukiga, millest tuleneb ühissõiduk (tramm, buss, troll, rong).

Paljudele pole selge sõnade minimaalne, maksimaalne ja optimaalne tähendus. Enamasti mõeldakse neid sõnu kasutades hoopis lihtsalt väikest või pisikest või üliväikest (vastavalt ka -suurt jne) või tillukest, mis ei ole kõige väiksem ehk minimaalne. Väärarusaamist tõestab ka see, kui minimaalse, maksimaalse ja optimaalse ette lisatakse „kõige".
Eestlane on ikka teadnud, et puuraiumine, ehitamine, remontimine on töö. Ometi räägitakse tänini igas raadio liiklussaates „teeäärsete puude raietööde tegemisest", „teeehitustööde tegemisest",. „teemärgistustöödest", „metsalaadimistöödest". „auguparandustöödest" jne. Niigi liigsele „tööle" lisatakse veel teine liigne – „tegemine". Eestlane räägib lihtsalt puude raiumisest, tee ehitamisest või parandamisest, märgistamisest, pindamisest, teeaukude tasandamisest.
Või kuidas teie arvate?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)