Agrop®omm

JAANUS MARRANDI,      12. juuni 2002


Emotsioonid ei suuda asendada fakte
See artikkel on vastuseks Igor Gräzini kirjutisele Agropromm eelmises Kesknädalas, milles autor väljendas imestust põllumajandusministri Jaanus Marrandi kiitva hinnangu üle põllumajandussaaduste kõrgetele hindadele Euroopa Liidus. "Kas Euroliidu headust mõõdetakse selles, et seal on kõrged hinnad, küsis professor Gräzin.
Täna põllumajandusminister Jaanus Marrandi vastab sellele artiklile.

Lugesin huviga lugupeetud Igor Gräzini artiklit 5. juuni Kesknädalas. Pean tunnistama, et sain väga selgelt nõustuda üksnes ühe nimetatud artikli väitega, mis ütleb, et Marrandi kehvasti marksismi tunneb. See on küll õige, et põllumehena olen tunduvalt vähem marksismi tõdedega kursis kui kunagine marksismi õppejõud Igor Gräzin. Kindlasti ei suuda ma selles valdkonnas konkurentsi pakkuda. Teisalt võin aga julgelt väita, et mul on vastu pakkuda konkurentsieelis kõiges selles, mis puudutab nii praktilist kui teoreetilist põllumajandust ja maaelu.

Kirjutasin sellest, mida ma tean

Olen olnud aastaid tegev nii põllumajandusreformi järgses põllumajandusettevõtluses kui ka omavalitsuses. Ka minu artikkel Postimehes põhines ennekõike sellel, mis on oluline nii põllumajandusettevõtlusele kui ka maaelule. Loomulikult lisasin sinna ka info mida valdan põllumajandusministrina ja väitsin, et Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika on Eesti põllumajandusele ja ka maaelule oluliselt kasulikum kui seni ja ka tulevikus Eesti riik suudaks ise pakkuda. Tõestuseks tõin ka väga selged ja konkreetsed numbrid, mida siinkohal ka kordan: Eesti põllumeestel on võimalus saada 2006. aastal 1,3 mlrd. krooni maaelu arengu toetusi ja kaudselt läbi teiste turukorralduslike abinõude pessimistlike hinnangute järgi 700 miljonit krooni, mis on kokku kolm korda enam kui näiteks Eesti eelarvest põllumeestele makstavad otsetoetused praegu. Igor Gräzini artiklis seevastu ei ole mitte ühtegi sõnaselget fakti või numbrit oma emotsiooni kinnituseks. Artikkel tugines üksnes populismimaigulisele hüüatusele, et põllumajandusminister rõõmustab kõrgete hindade üle Euroopa Liidus ja vihkab nii oma rahvast.

Põllumehed vajavad tootmiseks kindlust

Igor Gräzin esitas kas teadlikult või lihtsalt rumalusest täiesti selgelt vale väite minu Postimehe artiklis toodud Euroopa Liidu kõrge hinna rõõmustamise üle. Seda tema tõlgendust on ülimalt lihtne ümber lükata. Esiteks ei rääkinud mina piimahindadest kaupluseletil ostjatele vaid selgitasin piimahinna kujunemist piimatootjatele-põllumeestele. Teiseks on tõsiasi, et piimakvoodid ja EL tururegulatsioonid tagasid ja tagavad sealsetele piimatootjatele võrreldes Eestiga stabiilse keskkonna ja tõepoolest ka 1,5 korda kõrgema hinna piimatootjatele kuni 2000. aastani. Ka praegusel piimatootjate jaoks languse ajal oleks EL põllumajanduspoliitika kehtides Eestis piimahinnaks tootjatele 2,9 krooni asemel minimaalselt 4,0 krooni. Samas ei tähenda hind tootja jaoks sugugi seda, et kauplustes peaks hind oluliselt tõusma. Tuletagem meelde aega, kui piimahind tootjale oli 1999. aastal 1,5 krooni ja 2001. aastal 3,2 krooni liitrilt. Poeletil ei ole toimunud mingisugust kahekordset hinnatõusu. Igor Gräzini emotsionaalselt esitatud vale kummutamiseks olgu siinkohal lisatud ka tabel piima tootjahindade võrdlustest kauplusehindadega Saksamaal ja Eestis 2001. aastal.
Eesti Saksamaa
Tootjahind kr/kg 3,12-3,29 4,78-5,37
Kauplusehind (Tallinn) kr/l 7,86-8,47 (rasv 2,5%) 8,59-9,12 (rasv 3,5%)

Gräzin pakub eeskujuks Münchausenit

Just EL põllumajanduspoliitika suudab pakkuda seda, mida põllumajandusettevõtjad on ammu soovinud: reguleeritud turgu, tootmise stabiilsust, võrdseid reegleid kaubavahetusel jne. Kõik see kokku tähendabki Eesti põllumeeste jaoks soodsamat põllumajanduspoliitikat ja teenimisvõimalusi Muidugi ei tähenda see, et me võiksime sinisilmselt suu ammuli oodata kui Euroopa onu meile "väikese kvoodikese" suhu topib. Meil tuleb enesele koht välja võidelda ja ennast tõestada vaatamata sellele, et meie pikaajalise põllumajandusettevõtlusele ebasoodsa poliitika tõttu on tootmistase oluliselt langenud ja takistab selliselt ka arengut võimaldavate kvootide taotlemist. Olen ka seda meelt, et kui Eestil ei õnnestu saavutada arengut võimaldavaid kvoote, siis tuleb EL liikmena asuda toetama aktiivselt poliitikat, mis kaotaks tulevikus kvoodisüsteemi üleüldse. Aga igal juhul on karmis konkurentsis karastunud Eesti põllumehel soodsam olla osaline ühisel Euroopa turul, kui püüda iseennast Münchauseni kombel juukseidpidi soost välja tõsta. Praeguses majandusolukorras, kus ka näiteks USA suurendab oluliselt põllumajanduse toetamist on lootusetu arvata, et Eestil on mõistlik EL-st eemale jääda. Tahtmata jätkata edaspidiseid ilmselt mõttetuid diskussioone hr. Gräziniga soovitan talle, et parim oleks oma emotsioone põllumajanduse asemel kuskil mujal maha laadida. Parimateks mahalaadijateks on kindlasti rahulik metsajooks kuskil Nõmme mändide all või siis istumine kuskil Pirital suure kivi otsas ja avara mere silmitsemine ja laineloksu kuulamine.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)