Reformierakonna hapud päevad

Või ütleme, noh, et annab küll, aga need, kes seda on viimase aastasaja sees teinud – seega siis Konstantin Päts ja Johannes Vares-Barbarus – on lõpetanud vastavalt kas hullaris või endale kuuli pähe lasknud.

.Hea nägu sita mängu juures

Ja mis on üllatav, väga sita mängu juures tegi Reformierakond suhteliselt head nägu. Tõsi, peaminister Ansip või Unzip, nagu teda kutsutakse, ei rääkinud enam 15 aastaga viie jõukama hulka jõudmisest. Niipaljuke tal oidu jätkus. Aga praegusel ajal rääkida mingitest valimisvõitudest on tema puhul kohatu. Olukorras, kus tema enda juhtimisel pani valitsus eelarve koostamisel 8 miljardiga puusse. See tähendab konkreetsete elusaatuste mõjutamist, ja ausa erakonna esimene huvi peaks olema korvata tekitatud kahju. Olenemata sellest, et need, kellelt raha ära võeti, on ühiskonnas kõige kaitsetumad. Neilt oli lihtne ära võtta, eriti Reformierakonnal, kelle deviisiks on “Üle laipade!”.

Selle asemel, et muudkui rääkida kärbetest ja eelarve tasakaalust, peaks arukas erakonnajuht püüdma leida lahendusi, kuidas oma riik sitast välja aidata. Ahjaa, Ansip ikka veel ei usu, et riik on sita sees. Õige, talle jõuavad asjad kohale aasta-paarise hilinemisega. Nii nagu ka transiidimahtude langus, mis toimus juba enam kui aasta tagasi, aga mis alles nüüd hakkab valitsusjuhil pärale jõudma. Niisiis, riigi kehv majandusseis jõuab peaministrini alles tuleva aasta jaanipäevaks. Seni peab igaüks ise vaatama, kuis saab, et mitte hammasrataste vahele jääda. Ja inimesed ongi hakanud juba rasvapolstrit koguma.

 Ühest asjast tahaks küll rääkida

See on Eesti teede olukord. Ja mitte raudteede oma, mis on armsad meie valitsusjuhile, kuna raudtee asub tema kodust paarisaja meetri kaugusel ja teeb talle meelehärmi. Mistõttu võib aru saada Ansipist, kes ütleb, olles eelnevalt kritiseerinud vedurivilesid oma akna taga,

et transiit pole üldse oluline. Vaid ma mõtlen autoteid, kus äsja jäi roolis magama noor pereema, – on õnn, et ta oma autos istunud lapsi surnuks ei sõitnud. Pereema oli kaine ja jäi lihtsalt roolis tukkuma.

Tahtsin rääkida just neist autoteedest, mis on projekteeritud ja ehitatud, arvestades nõukaaegset taset. Ajal, kus autosid eriti polnud ja need olid hirmkallid, teedel liikus mõni üksik masin ja autoostuloa muretsemiseks pidi pereisa ennast nahast välja rabelema, leidma mõne tasuva ameti, seega kas restoranišveitseri või taksojuhina tööle hakkama. Niisiis, nüüd on neile kehvakestele autoteedele ära mahutatud julgelt 100 korda rohkem autosid kui oli ette nähtud. Ja siis pole ime, et inimesi sureb nagu jäneseid, lisaks saab otsa kasse-koeri ja metsloomi. Sest, mis seal salata, Eesti on küll väike, aga teed on nii kehvad, et nendel liiklemine sarnaneb oma intensiivsuselt slaalomisõidule ja ajab juba tunni ajaga selja täiesti märjaks. Ja paari tunniga võtab võhmale. Ja, muidugi, erinevalt spordivõistlustest pole nende teede ääres joogi- või toitlustuspunkte. Isegi pissile pole võimalik minna mujale kui põõsasse, mistõttu on teeveer kohati päris täis kusepeatusi tegevaid sõiduautosid ja busse, mis omakorda kahandab niigi kitsukeste teede läbilaskevõimet.

 Teed – põletavaim probleem

Just neist teedest tulnuks valitsusjuhil rääkida. Nendest, mis on Eesti jaoks hetkel kõige põletavam probleem ja mis takistab riigi arengut (ohh! pole mõtet siia kutsuda veel täiendavaid külalisi ja turiste ning korraldada selleks kalleid kampaaniaid!!!) ja pikemas perspektiivis kahandab huvi Eestis elada ning siin asju ajada. Sest kasvõi näiteks Ida-Saksamaa on nii hindade kui ka  infrastruktuuri poolest palju atraktiivsem, pealegi räägitakse seal saksa keelt. Ja ka kliima on seal soojem. Isegi soomlased, kes on käinud Eestis valdavalt odava viina, õlle ja toidu järel, ei tee seda igavesti. Juba praegu on paljud toiduained Eestis kallimad kui Soomes. Kui Soome töötud vodkaturistid ära kukuvad, siis rikas soomlane oma ilusat autot Eestisse lõhkuma ei tule. Ta ei lähe ka Lätti, Leetu ega Poola. Ta sõidab laevaga Rootsi, sealt tunneli kaudu Taani, ning siis edasi Euroopasse.

Eesti jääb rekkade ja nende juhtide pärusmaaks, kes tunnevad end ka kitsastel ja kehvadel teedel turvaliselt, ning pealegi on sõitmine, ka kehval teel, nende töö. Pole ime, et meie niigi kitsukesed teed on täitunud rekkadega Venemaalt, Valgevenest, Poolast, Leedust, Lätist, Ungarist, Bulgaariast! Nende seas otsivad teed kamikazedest väikeautojuhid, et mitte Tallinna–Tartu vahel ühtlaselt 70–80ga sõita ning veoautode heitgaase ja tahma sisse hingata.

Minupärast võivad need teed olla ka tasulised, nagu mitmel pool Euroopas. Aga nende rajamine aitaks praegusel ajal hoida elus kiratsevat ehitussektorit ning sellega suurt osa majandusest. Ning nende ehitamisse saab kaasata Eesti kohalike ettevõtjate raha (hea tee on pikaajaliselt tasuv äri), mis muidu liigub jumal teab kuhu – Venemaale või Balkanile.

Ärge tulge mulle rääkima, et korralikke maanteid pole vaja! Et leidkem pigem kõigepealt Eesti Nokia! Isegi interneti kasutamiseks on vaja peavarju, maja, korralikku eluaset, stabiilset elektrivoolu. Kõigepealt tagagem inimestele elementaarne turvalisus, enne kui lähete kosmoseavarustesse sinilindu püüdma! Muidu lõpetate nagu NSV Liit, mis, olles paljas ja näljas, lõhkised dressipüksid jalas, lennutas üles kosmoselaevu. Aga varsti enam ei saatnud teele ka neid mitte.

[esiletõste]

Majandusajakirjanik Inno Tähismaa: „Tasuliste maanteede rajamine aitaks praegu hoida elus kiratsevat ehitussektorit ning sellega suurt osa majandusest. Nende juures saab kaasata Eesti kohalike ettevõtjate raha, mis muidu liiguks jumal teab kuhu.“

Jaga |