Nädala juubilar ANATOLI SOBTŠAK 80

1996. aastal toimunud Peterburi kuberneri valimistel kaotas ta oma asetäitjale Vladimir Jakovlevile. Pärast seda hakati Sobtšakki süüdistama ka nn korruptsioonikuritegudes. Kohtusse tema võimalik süüasi ei jõudnud. 1997-1999 elas Sobtšak Pariisis, kus pidas loenguid Sorbonne’is ja teistes Prantsusmaa ülikoolides.

Detsembris 1999 teatas ta kavatsusest 2000. aasta suvel taas Peterburi kuberneriks kandideerida.  Paraku suri ta ööl vastu 20. veebruarit. Ametlikuks diagnoosiks pandi äge südamepuudulikkus. Sobtšaki surma ümber levib siiani erinevaid vandenõuteooriaid.

2002. a. juunis avas Venemaa president Vladimir Putin Peterburis mälestustahvli selle maja seinal, kus Sobtšak elas aastatel 1990-2000. Aastal 2004 avas Gruusia president Mihheil Saakašvili mälestusmärgi Sobtšakile Tbilisis. Teda on postuumselt  (2005) autasustatud Balti Tähega.

Üldjuhul on Kesknädala juubilarilood valminud raamatutes, trüki- ja eetriajakirjanduses avaldatu põhjal. Sekka ehk ka mõned arvamused juubilariga seotud isikutelt. Anatoli Sobtšakki meenutades otsustasime erandina kasutada intervjuuvormi, sest temast rääkis üllatavalt avameelses usutluses Kesknädalale aastail 1990-1992 Eesti valitsuse justiitsminister vandeadvokaat JÜRI RAIDLA:

Kuidas Anatoli Sobtšakist sai teie kandidaaditöö juhendaja? Millisel tsiviilõiguslikul teemal tema juhendamisel kandidaaditöö kirjutasite?

Minu kandidaaditöö teemaks oli liiklusavariidest tekkiva kahju hüvitamine.

Kui kandidaaditöö esimene versioon ehk, tollases kõnepruugis, mustand 1985. aasta sügisel valmis sai, siis kahjuks üsna samal ajal minu juhendaja prof. Endel Laasik suri. Õnneks leidus Tartu Ülikoolis õppejõude, kes mind oma tiiva alla võtsid. Dotsent Herbert Sepp juhendas mind edasi ülikooli poolt. Dotsent Endel Ploom oli aga nii lahke, et võttis mind kaasa ja, sõna otseses mõttes, viis mind käekõrval Leningradi – professor Anatoli Sobtšaki juurde, keda ta tundis ja mäletas hästi oma õpinguaegadest. Sobtšakist sai minu mentor ja hilisem kandidaaditöö retsensent (mitte oponent).

Miks Anatoli Aleksandrovitš mind endale juhendada ja õpetada võttis, on mul siiani veidi arusaamatu. Ta ei olnud ju isegi ametlikult minu juhendajaks vormistatud. Usun, et põhjus ei olnud, vähemalt algul, minus ja mu väitekirjas. Tean, et Sobtšak suhtus suurima lugupidamisega prof. Endel Laasikusse. Usun, et see lugupidamine, kombinatsioonis Endel Ploomi suurepäraste suhetega Sobtšakiga, tõi mu ellu inimese, kes üsna mitmeski tähenduses muutis kardinaalselt minu elukäiku ja karjääri. Ja seda raudselt positiivses suunas. Kasutan taaskord võimalust väljendada oma ülimat tänu ja respekti Anatoli Sobtšakile.

Kuivõrd on meeles esimene kohtumine Anatoli Sobtšakiga?

Tõtt-öelda, ma oma esimest kohtumist temaga hästi ei mäleta. Küllap olin ikka väga tugevalt närvis. Tegelikkuses oli ju pilt selline, et tundmatu poiss kuskilt mittekusagilt läks akadeemilise maailma täieliku tipu ehk, sõna otseses mõttes, staari palge ette. Ja ette oli teada, et selle kohtumise tulemusest sõltub suurel määral see, kas mul õnnestub kandidaaditöö valmis kirjutada ja kraad ära kaitsta või mitte. Sel ajal oli kandidaaditöö mastaapne ettevõtmine, selline 25% elutööst või midagi taolist.

Aga fakt on see, et Sobtšak võttis mind omaks, ja sellest kohtumisest algas meie koostöö, mis hiljem arenes edasi ka koostööks poliitilisel tasandil ning, mis minu jaoks vaat et kõige tähtsam, tipnes meievaheliste isiklike sõprussuhetega.

Mis on eriti meelde jäänud kohtumistest Anatoli Sobtšakiga perioodil kui teie olite Eesti justiitsminister, tema – Peterburi linnapea?

Minust sai justiitsminister 17. aprillil 1990. Ca kuu aega hiljem sai Anatoli Sobtšakist Leningradi Linnanõukogu esimees.

1990. aasta hilissuvel ja varasügisel otsustas Edgar Savisaare valitsus käivitada nn Tallinna protsessi. Tallinna protsessi mõte ja eesmärk oli, mööda minnes Moskvast, sisse seada tihedad otsesidemed endise NSV Liidu nende piirkondadega, kus olid võimule pääsenud või pääsemas demokraatlikud jõud. Loomulikult kuulusid nende hulka Balti riigid, loomulikult kuulus siia kooslusesse ka Anatoli Sobtšaki juhitud Leningrad.

Arvestades minu isiklikke suhteid Sobtšakiga jäi valitsuses minu kanda ka poliitiliste suhete arendamine Leningradiga. Sedakorda on põhjust olla tänulik ajaloole, mis võimaldas meil Sobtšakiga kapitaliseerida isiklikke suhteid Venemaa ühe arenenuma ja progressiivsema regiooni ning Eesti Vabariigi poliitiliste suhete hüvanguks.

Küllap oli Anatoli Sobtšak üks Eesti-meelsemaid Vene ühiskonnategelasi ja poliitikuid? Mis võis olla tema demokraatliku mõttemaailma ja totalitarismivastase suhtumise põhjuseks? Kas näiteks ka Sobtšaki poola-juured?

Ma ei usu hästi seda, et Sobtšaki demokraatliku mõttemaailma ja totalitarismivastase suhtumise põhjuseks olid tema juured, ka ei ole ma teadlik tema spetsiifilistest poola-juurtest. Arvan, et tema demokraatliku mõtteviisi põhjused olid palju vähem keerulised – ta oli lihtsalt üdini tark inimene, kes mõistis, kui jabur oli nõukogude süsteem, ning loomulikult mõistis ta ka selle süsteemi antidemokraatlikku olemust. Targale inimesele ei ole väga palju rohkem tarvis, et pöördelistel aegadel alaliselt või ajutiselt loobuda mõnusast-mugavast akadeemilisest positsioonist ja sukelduda poliitikasse.

Mida Anatoli Sobtšak pidas eriti oluliseks Peterburi arendamisel? Millised olulisemad muudatused toimusid tema ametiajal Venemaa teise pealinna arhitektuurilises pildis ja infrastruktuuris?

Anatoli Sobtšaki suurim teene Peterburi ja Venemaa ees ei ole mitte arhitektuur ja infrastruktuur, vaid Leningradi taasnimetamine Peterburiks ja taasmuutmine Peterburiks. Muide, Leningradi nimetamiseks Peterburiks oli vajalik läbi viia seadusandlikud muudatused Venemaal kehtinud õiguse kõige kõrgemal tasemel. Kes veel peale Sobtšaki suutnuks seda teha 1991. aastal? Tõenäoliselt mitte keegi.

Veelgi tähtsam kui Peterburile tema ajaloolise nime tagasiandmime oli Peterburi intellektuaalsuse taastamine, kui soovite, ka Peterburi uhkuse ja eneseusu taastamine. Pole mingi saladus, et viimased 300 aastat on Venemaal olnud pidev rivaliteet Moskva ja Peterburi vahel, kusjuures ikka ja jälle on Peterburi eeliseks peetud mingit äraseletamatut, kuid täitsa kindlalt eksisteerivat intellektuaalset jõudu. Venemaa kontekstis pole liig isegi mitte kõnelda Peterburi vaimsusest.

Sobtšak oli teada-tuntud kaunite kunstide tundja ja austaja. Lisades siia juurde tema akadeemilise võimekuse ja demokraatliku meelestatuse, joonistub välja persoon, kes oli 1990. aastate alguses parim võimalik liider Peterburi linnale ja kogu piirkonnale, kus elab kokku ca 10 miljonit inimest.

Sobtšakki tuntakse ennekõike Peterburi linnapeana. Usutavasti võib teda nimetada ka riigimeheks. Milles seisneb tema riigimehelikkus?

Küllap väljendub tema riigimehelikkus eeskätt selles, et, olles definitsiooni poolest munitsipaalpoliitik, rääkis ta edukalt kaasa Venemaa riikliku poliitika kujundamisel eeskätt eesmärgiga vältida Venemaa tagasikukkumist autokraatiasse. Paljud tema omaaegsed hoiatused on tänasel Venemaal osutunud kahjuks prohvetlikeks ennustusteks. Kindlasti ei ole põhjust alahinnata tõsiasja, et Anatoli Sobtšak on Venemaa Föderatsiooni põhiseaduse üks põhiautoritest; niivõrd kuivõrd on võimalik konstitutsioonide puhul individuaalsetest autoritest üldse rääkida.

Millise panuse jättis Sobtšak teadusesse õigusteadlasena? Kui aktuaalsed on tema uurimistööd tänapäeval?

Nõukogude ajal oli Anatoli Sobtšaki panus tsiviilõigusteadusesse loomulikult väga suur. Tema uurimistööde aktuaalsust tänapäevases kontekstis on väga raske hinnata, pigem tuleb eeldada, et see aktuaalsus on tagasihoidlik. Ka Venemaal on kirjutatud õigus väga kõvasti muutunud. Kindlasti ei kao aga Sobtšaki nimi Venemaa õigusliku mõtte arengu lehekülgedelt kuhugi, seal on ta olemas ja sinna jääb ta ka tulevikus.

Kas vastab tõele, et Anatoli Sobtšak on ka teie isakodus Pärnumaal külas käinud? Millest seal vestlesite? Mis talle eesti talus eriti silma hakkas?

Jah, vastab tõele. Ta oli oma perega mul mitmel korral Eestis külas, paaril korral veetsime koos aega minu isakodus. Tegime koos heina ja ka teisi päris tavalisi-tüüpilisi talutöid. Muide, mu isal ja emal oli tol ajal isegi tänase päeva mõistes väga tubli talumajapidamine arvukate loomade, masinlüpsi, mitmete traktorite ja kasvuhoonetega ning metsade vahel olevate päris suurte heinamaadega. Eks see pilt, mida Sobtšak mu isakodus nägi, oli talle ikka päris üllatav. Ta uuris ja otsis, et kus pagana kohas see sotsialism seal on, ning oli ilmselgelt raskustes selle ülesleidmisega. Ja miskipärast ta mõistis juuraprofessorina sedagi, et sellises mõõdus majapidamise puhul on Nõukogude Liidu tingimustes ilmselt seaduskuulekuse valdkonnas olulisi puudujääke. Tööd ta ei kartnud, töö leidis teda ise üles. Ja võtted, kuidas haarata kätte heinahang või sõnnikuhark, sai ta selgeks paari minutiga. Ta oli lihtsalt sedasorti mees!

Loomulikult ei ole mul täpselt meeles, millest me Sobtšakiga rääkisime. Ilmselt kõigest ja kõigist. Kindlasti rääkisime 1980-ndate aastate lõpus IME-st ehk Isemajandava Eesti kontseptsioonist. Paljudele võib olla uudseks informatsiooniks tõik, et Anatoli Sobtšak osales episoodiliselt ka IME programmi väljatöötamisel, eeskätt omandit puudutavate küsimuste lahkamisel.

Kuivõrd võivad Anatoli Sobtšaki vaated mõjutada lähemat ja kaugemat tulevikku tänasel Venemaal ja ehk ka kogu Euroopas?

Imelik küll, kuid ma arvan, et Anatoli Sobtšaki vaated Venemaa ja Euroopa tulevikku eriti ei mõjuta. Venemaal, mille tulevikku tema vaated võiksid ja peaksid tugevalt mõjutama, tehakse üpriski palju selleks, et need vaated ei leviks ega edeneks. Euroopa mastaabis ei ole Sobtšaki vaated aga eriti aktuaalsed, kuna paljud asjad, mida Sobtšak pidas oluliseks, on Euroopas olemas niikuinii.

JAAN LUKAS

Jaga |