Advokaadid lüpsavad dopingukahtlusega sportlasi nii kuis jaksavad

Sportlaste ost-müük on senini olnud spordimaailmas seaduslik ja dopingu kasutamine ebaseaduslik. Pean mõlemaid ebaõiglasteks. Sportlaste ost-müük tuletab meelde kunagist orjaaega, kui toimus kõige jõhkram inimkaubandus, mida hilisemad põlvkonnad pole õigeks pidanud. See oli aeg, kus inimene oli võimurite osta ja müüa. Seega on tänane sportlaste ostmine ja müümine 21. sajandi inimkaubandus, mida ei tohiks enam mitte kuidagi lubada.

Seda, miks sportlasi tänapäeval ostetakse ja müüakse, pole meedias viimasel ajal vist isegi mitte enam püütud seletada või õigustada. Kui võime kuulda ja lugeda, et mõni rahvusmeeskond palkas ehk ostis kuskilt mingi mehe, kes on hoopis teisest rassist, kas siis on ikka tegu rahvusmeeskonnaga? Rahvusmeeskonnaks pean sellist, kus mängivad ühe ja sama rahvuse esindajad. Miks rahvusmeeskonnaks nimetatavasse võistkonda ostetakse „võõrleegionäre", seda on raske mõista.

Fännid kolavad mõttetult riigist riiki

Sport oli esialgselt ikka mõeldud vist mõistlikuks ajaveetmise võimaluseks, kus asjaosalised töövälisel ajal veidi harjutasid ja seejärel omavahel mõõtu võtsid. Ka pealtvaatajad (kel selleks aega ja võimalusi) läksid spordiväljakule vaatama omakandiinimeste võistlemist.

Raske on ka aru saada tänapäevasest fännamisest ja „fännifilosoofiast". Suured kambad sõidavad riigist riiki, et seal kaasa elada oma võistkonnale. Lisaks plaksutamisele tihtipeale hakatatakse ka suuri lööminguid ja muid huligaansusi. Kas sellist fännamist saab kuidagi õigustada? Ja kuidas see fännav seltskond saab ringi hulkuda? Kust saavad nad raha, kui tööd ei tee? Kas keegi suudab tõestada, et senine fännamine loob mingisugust toodangut, mida inimkonnale oleks vaja? 21. sajandi alguse inimkond peaks astuma samme, et sedasorti fännamine lõppeks.

Globaalne rahavõim on teinud tänase spordi suurte rahakoguste pööritamise süsteemiks. Spordis liiguvad suured rahasummad, mida mina pean enamasti kõige rumalamaks raiskamiseks. Rahvast püütakse lollitada müüdiga, et kõik olevat vajalik reklaamiks. Meil oleks vaja hakata mõtlema reklaami senise mahu vajalikkuse üle. Rahavõimu agitaatorid pesevad päevast päeva meie ajusid ja me oleme sellega igati nõus. Samas meie mõte ei ulatu arusaamiseni, et see ajupesu toimub meie endi kulul. Seega tuleb pidada tänast ohjeldamatut reklaami inimkonna legaalseks röövimiseks.

Dopinguvastane võitlus läheb kalliks maksma

Aastakümneid oleme palju kuulnud spordis dopingu kasutamisest ja selle kahjulikkusest. Dopingu tarvitamine pidavat ebaausalt parandama sportlikke tagajärgi ja rikkuvat sportlase tervist. Kahjuks pole juhtunud kuskilt lugema, kui palju peab sportlane manustama mingit dopingainet, et tagajärg paraneks nii mitme sentimeetri, sekundi või grammi jagu. Samuti pole võrreldud ka seda, kui palju doping konkreetselt halvendab inimese tervist, võrreldes korraliku viinapeatäiega või ühe paki sigarettide tarvitamisega päevas. Kui me tegelikult tahaks inimesi võõrutada dopingu kasutamisest, siis peaks seda võrdlema viina ja tubaka igapäevase kasutamise kahjulikkusega.

Kui doping tõesti tugevasti tõstab inimvõimete ülempiiri, siis võiks ju dopingut lubatavaks muuta ja hakata kiitma ka selle riigi teaduslikke saavutusi, kus on leiutatud nii võimas vahend. Hakkaksime riike järjestama ka selliste saavutuste järgi.

Oleme kuulnud, kuidas võideldakse dopingu kasutamise vastu. Aga pole kuulnud kokkuvõtteid selle kohta, kui palju on senine võitlus inimkonnale rahaliselt maksma läinud. Tulemusteta võitlusele on vist kulutatud miljoneid ja miljardeid - see on mõttetu raharaiskamine.

Kõigepealt tuleb jahtida dopingu kasutajaid ja tõestada dopingu kasutamise juhtum. Kogu see tegevus annab käivet mitmes valdkonnas, mis inimkonnale sisuliselt mingit uut kasulikku väärtust või rahvatulu ei loo.

Sportlased ärgu mingu kohtusse õigust otsima

Kui üks sportlane on kahtlusaluseks tunnistatud, siis ilmuvad kohale advokaadid, kes soovivad kahtlusalust aidata. Advokaadid ei paku abi omast heast südamest, vaid tahavad teenida kerget tulu ja suurt kasumit kimpujäänud sportlaste arvel. Seni pole näinud ühtegi kokkuvõtvat analüüsi selle kohta, kui palju on kahtlusalune sportlane valanud higi ja kulutanud isiklikku aega, et võistlustele jõuda. Samuti ei ole eriti avalikustatud, kui palju kasumit on üks või teine advokaat sportlase lollitamise pealt teeninud.

Seepärast ei mõista ma, miks mõned sportlased on olnud nii lihtsameelsed ja läinud kohtust õigust otsima. Sellest on raske õigust leida. Mõlemat osapoolt esindavad advokaadid, kes on ülikooliajal üheskoos pidu pannud. Nüüd nad sekeldavad koos ja mängivad sportlase esindamist niikaua, kuni üks pool enam ei jõua advokaadile maksta.

Kas keegi oskab välja pakkuda analüüsimisvõimaluse, kus saaks arvuliselt välja tuua ja võrrelda sportlase valatud higi ja vaeva, ning advokaadi lollitamisoskusega teenitud tulu ja kasumit?

Inimkond elab 21. sajandi teises kümnendis. Peaks olema juba omajagu tarkust, et hakata populariseerima spordi inimlikke külgi. Lõpetagem kutseliste sportlaste kasutamine ja dopingupatuste jahtimine! Nagu ütlesin, need tegevused ei lisa uut rahvatulu. Asjata raisatud raha tuleks hakata kasutama inimkonna vaesema osa elujärje parandamiseks.

MANIVALD MÜÜRIPEAL, 82-aastane pensionär Varblast, Pärnumaa

[fotoallkiri]

KULUKAS ÄRI: Oleme kuulnud, kuidas võideldakse dopingu kasutamise vastu. Aga pole kuulnud sellest, mitmeid miljardeid on senine võitlus rahaliselt maksma läinud. Võitlus dopinguga on ülikulukas maksumaksjatele, kuid tulus äri antud valdkonnas tegutsevatele inimestele.

Jaga |