Õhuke riik meid ei kaitse

Tuliseks arutlusobjektiks on 2009. a riigieelarve, eriti see, kuidas kindlustada eelarve tasakaal ja ühtaegu tagada riigi kõigi funktsioonide jätkusuutlik täitmine. Kiiresti, kuid samas läbimõeldult tuleb otsida lahendusteid, kuidas edasi minna nii, et tagada majanduse stabiilne areng mitte ainult järgmisel aastal, vaid ka edaspidi.

Analüütikud leiavad, et meie majanduslangust ei ole võimalik likvideerida ühe aastaga. Sellest ülesaamine kestab ka kõige paremate otsuste korral aastaid. Globaliseerunud majanduse tingimustes peame oskama leida enda jaoks optimaalsemaid võimalikke leevendusi ja lahendeid. Seepärast peab arutlusobjektiks olema hoopis riigi eelarvestrateegia aastateks 2009–2012.

Peamiseks eesmärgiks tuleb seada sellise strateegia väljatöötamine, mis võimaldab tõsta Eesti majanduse stabiilsele ja võimekale tasemele, mis ei ole oluliselt haavatav sisemiste ega ka väliste tegurite poolt. Niisugune eesmärgipüstitus eeldab aga poliitilise koostöö tahet ja kompromissivalmidust.

Oleme päri Riigikogu majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasiga, et parlament ei tohi takerduda ühe aasta eelarve kärbetesse, vaid on vaja riigimehelikkust kaugemaks tulevikuks õige kursi mahapanekul. Selleks tegigi majanduskomisjon Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada äsja  alanud Riigikogu IV istungjärgu päevakorda riikliku tähtsusega küsimuse „Eesti ettevõtluskeskkonna arendamine” arutelu.

 Eesti majandus

Rahandusministri 2009. a majanduskasvu prognoos on 2,6%, mis mõningate rahandusspetsialistide arvates on liiga optimistlik. See tähendab, et järgmise aasta fiskaalpoliitiline seis lubab teha 92 miljardi kroonise eelarve. Rahandusminister on esitanud ka ettepanekud eelarvekärbete kohta. Need hõlmavad riigi tulude suurendamist ja kulude vähendamist ning võimalust teha defitsiidiga eelarve. Mainitud meetmed kindlasti aitaksid eelarve seisu parandada, kuid pikemas perspektiivis jääksid liiga lühiajaliseks.

 1. Riik vajab ekspordi tõsist intensiivistamist. Kõrge lisandväärtusega kaupade valmistamine ja nendega välisturgudele pääsu otsimine on meie arvates majandusedu alus. Kuid mitte ainult. Tähtsaim eeldus ettevõtluse arendamiseks ja välisturgudel konkurentsivõimelisteks osutuvate toodete valmistamiseks on inseneride ja tehnikute ettevalmistamine.

See omakorda nõuab muutusi kõrg- ja kutsehariduses. Selleks vajame konkreetset tegevuskava haridusasutuste, valitsus- ja erasektori vahel. Ei aita siin paar korda aastas majandusministeeriumisse kogunev auväärne kogu, kes innovatsioonipoliitikat arutab.

 2. Peame oluliseks ettevõtlusele stabiilse pikaajalise maksukeskkonna tagamist, mis annaks ettevõtjatele kindluse ja võimaldaks arengut pikema aja peale ette planeerida. Järske muutusi maksupoliitikas (nagu eelmisel aastal elektri- ja kütuseaktsiiside tõstmisel) tuleks kindlasti vältida, sest võime kaotada märkimisväärsed välisinvesteeringud näiteks tootmisettevõtetesse.

 3. Riigipoolse infrastruktuuri loomisel kõlab loosung „Toetame ettevõtlust ja uute töökohtade loomist!“ hästi, kuid see ei too iseendast reaalset tulemit. Iga (nii siseriiklik kui ka välis-) investor eeldab korraliku ja toimiva infrastruktuuri olemasolu. Olgu selleks teedevõrgustik, vesi, kanalisatsioon, internet, energia. Just siin saavad riik ja ettevõtja teha koostööd, mille kaudu luuakse uusi töökohti.

 4. Eesti tööjõuturg on vaja ümberstruktureerida. Vajame eeskätt tootvat majandust ning seda tagavat mõtte- ja kätejõudu. Kõike seda vast rohkem tootval tööl kui avalikus sektoris. Tööjõuturu tootlikkuse kasv peab oluliselt tõusma.

 5. Hariduspoliitika vajab uusi väljakutseid. Üheks peamiseks küsimuseks jääb: kas vajame doktorite, magistrite ja bakalaureuste „armeed“, unustades kutsehariduse? Riigi toimimiseks on vaja ka juuksureid, ehitajaid, lukkseppi, remondimehi. Teadus- ja haridusasutused tuleb kindlustada vajalikus mahus investeeringutega.

 6. Välisturgudega suhtlemine eeldab töise kahe- ja mitmepoolse keskkonna loomist. Trafarett „Meie küll teeksime koostööd, kui nemad seda sooviksid“ suure tõenäosusega 2008. aasta sügisel enam ei toimi.

 7. Iseenesestmõistetav on tulumaksureform lühemas perspektiivis peatada, mitte külmutada.

 Riigi julgeolek

 1. Eesti riik peab 2009. aasta kevadeks otsustama, missugune tee valitakse energeetikas. Valik peab tagama riigi energeetilise stabiilsuse ja sõltumatuse.

2. Venekeelse uue teleinfovälja loomine Rahvusringhäälingus.

3. Riigile kuuluvad strateegilised ettevõtted peavad jääma Eesti riigi kontrolli alla. Reformierakonna ettepanek riigiettevõtted ära müüa mõjutab oluliselt meie riigi arengut ja püsimajäämist – kui Eesti Energia, sadamad, raudtee, lennujaam jne kuuluksid näiteks Vene või Hiina kapitalile, ei saaks me enam rääkida elujõulisest ja iseseisvast Eestist. Mõelgem või pangandusele – Stockholmist juhitavad nn Eesti pangad on hakanud meie majanduse edasiminekut silmatorkavalt pärssima.

4. Ülisuured kärped sisejulgeolekus muudavad raskelt kätte võidetud stabiilsust ühiskonnas. 960 politseiniku, piirivalvuri, päästja koondamise mõjusid hakkavad Eesti elanikud tundma iga päev omal nahal. Seda enam, et kuritegevus elujärje halvenemisel üldjuhul suureneb.

Välis- ja siseturvalisuse valdkonna eelarvelised vahendid peavad kasvama. Toetame seisukohta, et kaitsekulud peavad 2010. aastaks tõusma kahe protsendini SKP-st.

5. Rahvuslikku julgeolekut saab tagada ainult sellel maal elav terve rahvas. Selleks on vaja palju rohkem pöörata tähelepanu tervetele eluviisidele. Olümpiaideede rakendamine mänguliste elementide kaudu peab saama alguse juba kodus ja lasteaias.

Elame ajas, kus kramplik kinnihoidmine valimislubadustest on lühinägelik ja suisa ohtlik. Tänased otsused peavad olema parteideülesed ning lähtuma tervest talupojamõistusest.

Eeltoodu on lihtsalt vaade üle tänase päeva vajaduste ülehomsesse.  Allakirjutanute arvates saame vaid konstruktiivses koostöös tagada Eesti majanduse edenemise ja tugeva omariikluse.

JÜRI RATAS, Riigikogu aseesimees

KALLE LAANET, Riigikogu liige

Jaga |