80-ndad tulevad tagasi?

ALLAN ALAKÜLA,      19. veebruar 2003


ENSV teema toomine valimisvõitlusse uputas euroopaliku maksureferendumi

Kui vaadata ajakirjanduse kõigi aegade madalaimat usaldusreitingut ning võrrelda seda praeguse valitsuskoalitsiooni ajal järjekindlalt tõusma hakanud valitsuse ja Riigikogu reitinguga, on ilmne, et rahvas usaldab juba valitsust rohkem kui ajakirjandust.

Eesti-siseses poliitväitluses pole justkui probleemiks seada parteid ritta parem-vasak skaalal. Parlamenti pole iseseisvalt jõudnud ükski vasakpartei. Vasaktsentris on Keskerakond ja Rahvaliit, neist paremale jäävad Mõõdukad, Isamaaliit ja Res Publica ning päris paremal servas on Reformierakond.
Euroopas esinevad nad teistsuguses järjestuses: vasakul on sotsialistlikku internatsionaali laulvad Mõõdukad, tsentris on liberinterni liige Reformierakond ja sinna pürgiv Keskerakond, paremal on Isamaaliit ja sinna sihib ka Res Publica. Rahvaliidu välisorientatsioon on määratlemata.
Pealisehituse erinevus peegeldab poliitika erinevat sisu. Euroopaga Eesti põhilised valimisteemad ei haaku.
Tänases Euroopas keskne parempoolsete valimisteema - suhtumine välistööjõusse ja uusimmigratsiooni - meil samahästi kui puudub. Euroopa vasakpoolsete agendas peamine töö ja palga küsimus pole meil samuti erilist menu omandanud. Kogu poliitspektrile Euroopas läheb korda sõja ja rahu elik Iraagi küsimus, meie erakonnad olid siin liiga kaua üksmeelselt kuss. Opositsioon nägi puudust üksnes selles, miks valitsus pole oma positsiooni puudumist rahvale selgitanud. Justnagu nad ise eelmises valitsuses oleks oma Ameerika-projektide selgitamisel edukamad olnud.
Eesti NATO-liitumine on liiga tähtis, et seda valimistel rahvaga isegi formaalselt arutada. Arvestatavate parteide konsensus NATOsse minekul on täielik. Eesti astumine Euroopa Liitu on kah liiga oluline, et seda sisulisse valimiskampaaniasse tõmmata. Ainus nõue oli, mis EL-iga seoses kampaanias kerkis, et Keskerakonna esimees väljendaks oma reservatsioonideta toetust liitumisele. Kõikidele teistele on EL-iga seoses justkui kõik selge.
Mis siis üleüldse jääb Eesti valimiste põhiteemaks?

Maksureferendum

Valimiskampaania algas maksureferendumi ideega - Reformierakonna tulumaksu alandamine versus Keskerakonna tulumaksu astendamine. Maksusüsteemi küsimus on üks klassikalisemaid teemasid, mis Euroopas parteid parem-vasak skaalal valija ees alasti tirib. Kuna Eestis euroopalik parem-vasak jaotus puudub, polegi ülejäänud erakondade maksuprofiil välja joonistunud. Isamaaliit ja Res Publica kuulutasid vaid, et maksudega ei mängita. Mõõdukad teatasid, et põhimõtteliselt on nad astmelise tulumaksu poolt, aga mitte siis, kui selle kehtestab Keskerakond.
Rahvaliidu maksusõnumit pole kuulda. Kolmveerandi rahva toetus astmelisele tulumaksule laiendas Keskerakonna kandepinda, oponent Reformierakond koondas aga selge maksupositsiooniga parempoolseid hääli.
Need võinuks saada taasiseseisvunud Eestis esimesteks euroopalikeks valimisteks, kus valik oleks tehtud igaühe rahakoti järgi. Selge maksuprofiilita parteisid see perspektiiv mõistagi ei rahuldanud. Hakati otsima muud keskset valimisteemat. Iibelt oli juba kohalikel valimistel koor riisutud. Tervishoid oleks sobinud, kuid selle süsteemi loomise eest jaguneb vastutus kõigi suuremate erakondade vahel.

Eesti NSV

Nii tõstetigi maksureferendumi uputamiseks seniiti Ain Seppiku minevik. Res Publica tegi vastava avalduse juba samal varahommikul, kui asi korraga mõlemas kvaliteetlehes välja ilmus. Eesti Päevaleht rõõmustas juhtkirjas, et valimised pole enam maksureferendum, vaid üldrahvaliku hinnangu andmine teatud erakondlaste tegevusele nõukogude perioodil.
Kesknädal lisab kahjuks juba liiga tihti esineva märkuse:
Allan Alaküla siinavaldet lugu jäi Postimehes ruumipuudusel ilmumata.
Nõukogude süsteemis tegutsemisele hinnangu andmine tõi 1992. aastal tõesti võimule Isamaa ning eritellimusel õmmeldud valimissüsteem lasi Kadriorgu Lennart Meri. 1995. aasta valimistel "endiste" temaatika aga enam ei töötanud. 1999. valimistel aitas sama seltskonna valitsusse üksnes ajakirjanduses toimunud järsk nende tasalülitamine ja president Lennart Meri tegevus. 2001. aasta presidendivalimistel üritas sama kamarilja antikommunismi kaarti kasutada Toomas Savi ja Tunne Kelami vastu ning Peeter Tulviste poolt. Tulemus on, et presidendiks valiti Arnold Rüütel.

Sõnavabadus

Kuna nn moraalireferendumi tulemus on 2003. aastal kergesti prognoositav, üritab keskajakirjandus valimistel korraldada referendumit sõnavabaduse üle. Osaliselt kantuna poliitilisest inertsist, osalt aga ka puhtalt enesekaitseks ja algava kohtupidamise mõjutamiseks.
Kui vaadata ajakirjanduse kõigi aegade madalaimat usaldusreitingut ning võrrelda seda praeguse valitsuskoalitsiooni ajal järjekindlalt tõusma hakanud valitsuse ja Riigikogu reitinguga, on siiski ilmne, et rahvas usaldab juba valitsust rohkem kui ajakirjandust. Ka selle referendumi tulemus on ette teada.
Ses olukorras pole "uue poliitika" nahka pugenud ajutrust osanud muud kui kutsuda üles paremerakondi ühinema vasakpoolsete vastu elik kordama laialivajunud Kolmikliidu ideed. Kuna parempoolsuse mõiste on oma võlujõu möödunud kümnendi reformides vaesunud valijaskonnale kaotanud, siis otsitakse (eriti pärast Mõõdukate avalikku lahtiütlemist parempoolsusest) Keskerakonna-vastasele liidule muud ühisnimetajat.
80-ndate tagaigatsemine tõi äsja edu Eurovisiooni Eesti-voorus. 80-ndate Eesti NSV temaatika toomine tänasesse valimisvõitlusse ainult pärsib Eesti ühiskonna võimalusi lõpuks ometi euroopalikke valikuid langetada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)