Nädala juubilar ERIK UDAM 70

 Esiteks, väike Erik oli süütu kannataja – tema isa, majandusteadlane Valter Udam istus stalinistlikus koonduslaagris, poiss oli sõjajärgses vaesuses ema kasvatada. Teiseks, Erik Udam oli tõeline võitlejanatuur; õige mitu korda tuli ta Eesti meistriks maadluse poolraskekaalus ning ta oli koguni NSV Liidu koondise kandidaat; poleks ehk olnud sugugi võimatu, et ta oleks osalenud 1964. aastal Tokio olümpiamängudel. Ent…

Elektrimasinate tehase "Volta" Türi tsehhi vanemmeister Erik Udam arreteeriti ning 28. novembrist kuni 1. detsembrini 1962 toimunud istungil mõistis ENSV Ülemkohus (eesistuja Uusküla, rahvakaasistujad Kask ja Trass, riiklik süüdistaja Patter) ENSV Kriminaalkoodeksi paragrahvi 68 alusel organisatsiooni Eesti Rahvuslaste Liit liikmetele ja nendega ühinenud noortele järgmised karistused: Taivo Uibole kuus aastat, Enn Tartole viis ja pool aastat, Erik Udamile viis ja pool aastat, Jarmo Kiigele neli ja pool aastat range režiimiga vangilaagrit. Valdo Reinartile ja Priit Sillale määrati karistuseks kolm aastat tugevdatud režiimiga vanglat.

Mille eest siis?

Luuletaja ja vabadusvõitleja Johnny B ehk Jaan Isotamm kirjutab raamatu “Mees, keda ei murtud” (2001, mälestuste kogumik Erik Udamist) saatesõnaks mõeldud artiklis, mis ilmus kahjuks ajakirjas Vikerkaar:

“Vastuhakk meie kodumaa vallutajale ja meie rahva hävitajale tundus poisipõlves nii loomulikuna, et selle üle päid murdma ei hakatud. Ei mõeldud ka võimust, sest meie jaoks oli reaalsuseks seaduslik Eesti Vabariik, mille valitsus küll asus välismaal, ja ennast pidasime pigem selle vabariigi sõdureiks. Tegelikult kujutasime endast kommunistliku vägivallavõimuga rahulolematu rahva reaktsiooni samuti, nagu tänapäeval on mõistusevastase globaliseerimise vastu suunatud reaktsiooniks skinhead´ideks sõimatud noorukid... Ei pidanud me ennast ka kangelasteks ega sobi selle sõna kasutamine meie kohta tänapäevalgi...“

Niisiis, spontaanne, kaalutlemata protest, õiglusmeele plahvatuslik väljendus silmnähtava vale ja ülekohtu vastu.

Karistati alistamatu meelsuse, kavatsuste, organisatsiooni olemasolu pärast, mitte niivõrd konkreetsete tegude pärast, milliseid fabritseeriti ja/või puhuti pisiasju üles.

Muidugi ei saa niisugust hingelaadi murda ükski vangla. Erik Udamgi jätkas vabanedes teisitimõtlemist, seda isegi haigusest murtuna oma elu viimastel kuudel Stockholmis.

Erik Udam oli üks neid eestlasi Mart Nikluse, Endel Ratase (1938– 2006) ja Enn Tarto kõrval, kes kirjutasid 1979. aastal alla nn Balti apellile – 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku avalikule kirjale, mis juhtis tähelepanu 23. augustil 1939 Moskvas sõlmitud Molotovi–Ribbentropi paktile, mille salaprotokollide järgi jäeti Eesti, Läti ja Leedu vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist NSV Liidu mõjusfääri. Balti apellis nõuti Stalini ja Hitleri sobingu ning selle salaprotokollide avalikustamist, pakti õigustühiseks kuulutamist sõlmimishetkest peale ning pakti tagajärgede likvideerimist, mis ei tähenda ju muud kui Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamist.

Erik Udam oli üks Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaid.

Tulevasi objektiivseid ajaloolasi ootab ees avastus, et tegelikult oli ERSP vasakpoolne partei; seda rohkem küll oma alusdokumentide suunitluse kui tegevuse poolest. See vasakpoolsus sündis nendesamade, nõukogude võimu poolt karistatud noorukite õiglusmeelest ja ürgdemokratismist. Neile oli ikkagi kallis deviis VABADUS, VÕRDSUS, VENDLUS! Mis sest, et taoti ei juletud seda iseendalegi tunnistada, kuna vaenlane oli selle lörtsinud ning maskeeris oma tegusid just selle loosungiga. Mis sest, et see loosung ülistab sajaprotsendiliselt teostamatuid ideaale.

Kindlasti väärib meie vabadusvõitlus oma “Tõde ja õigust”, viieköitelist mammutromaani, ja Erik Udam peaks selles seni loomata kunstiteoses olema ühe peategelase prototüübiks.

OLEV REMSU

Jaga |