Pikale veninud reformid toidavad vaid ametnikke

AADU RAST,      21. august 2002


Ometi on reformide järele suur vajadus, et rahvana püsima jääda, et elu paremat rada pidi suunata. Kuid nagu teame, muutub iga nähtus teatud kokkulangevustel iseenda vastandiks. Sada aastat tagasi Venemaal alustatud igati õigeid eesmärke ja lahendusi seadnud Stolõpini agraarreform osutus tolle aja konkreetsetes tingimustes sobimatuks. Reform lisas tilga üldisse rahulolematuse karikasse, mis lõppkokkuvõttes viis välja järgnevate katastroofideni, millest Venemaa ei ole välja rabelnud tänaseni. Ludwig Erhardi riskantsed majandusettevõtmised pärastsõjajärgsel Saksamaal aga õigustasid end.

Meil maareformi järele praegu nii suurt vajadust enam ei ole, kui oli Eestis oma riigi rajamisel. Toona viidi maareform läbi sõna otseses mõttes laua peal pliiatsi ja paberiga joonlaua abil. Vaadake eestiaegseid kaarte! Maa oli elu ja surma küsimus nii kogu rahvale kui ka igale üksikule inimesele. Praegu aga vaba mees vabal maal võtab kätte ja lihtsalt läheb maalt vabalt ära. Varem äraminek nii lihtne ei olnud.
Kui haldusreformi ebaõnnestumisel elu kohe seisma ei jää, siis haridusreformi ebaõnnestumine seab küsimärgi alla kogu meie eksistentsi. Ennekõike tähendab see suurt moraalset kahju, kuid pidurdab ka kogu riikluse arengut.

Teame ju, et kallimaks kui kullakoormat… Hallollus on eestlaste ainuke tõeline varandus. Haridussüsteem peab välja arendama iga lapse kasulikud võimed. Praegu jääb see paljudel juhtudel tegemata. Tartu teadlase Ene-Margit Tiidu andmeil langeb põhikoolist välja kaks viiendikku oma earühma poistest. Kuidas üldse midagi niisugust juhtuda on saanud? Kus on valitsejate silmad olnud? Midagi saaks ju nendele poistele ikka selgeks õpetada peale hobusevarguse. Kas või sunniga.
Miks jäävad laste võimed Eestis nii massiliselt välja arendamata? Peame leidma põhjuse. Mõni aastakümme tagasi Mehikoorma kooli lõpetanud ühe klassi kõik õpilased on täna teaduskraadiga tunnustatud õpetlased. Tõsi, õpilaste arv klassis oli ainult üksteist.
Kui palju leiame sedavõrd häid näiteid üle Eestimaa? Pealegi on Mehikoorma puhul tegu ääremaa kooliga. Edasi tuleb vaid Peipsi järv ja Vene piir.

KESKMÕTE
Nagu nägime, haldusreformi ebaõnnestumisel elu kohe seisma ei jäänud. Haridusreformi ebaõnnestumine seab aga küsimärgi alla kogu meie eksistentsi.

Pean nimetatud fenomeni põhjuseks õpetajaid. Just õpetajate sisu ja kvaliteet tagavad tõelise hariduse. Ma ei pööraks tähelepanu õppimistingimustele, majanduslikule kindlustatusele jm teisejärgulisele. Olen mõnigi kord kuulnud iseloomustatavat mõnda õpetajat sõnadega "õpetajaks sündinud" ja näinud, kuidas bürokraadid neist lahti on püüdnud saada. Vahel on see õnnestunudki. Kuid just selliseid sündinud õpetajaid on tarvis haridussüsteemi tuua mis tahes eluvaldkonnast. Oleks minu tegemine, kuldaksin nad üle. (Muide, sama teeksin ka oma ametisse hiilgavalt sobivate politseinikega.)
Mehikoorma näide räägib ka, et õpilaste arv klassis ei saa olla suur. Enamik koolimaju on ehitatud aga suurte klasside tarvis. Öeldakse, et suures klassis saab lapsi mitte kasvatada, vaid karjatada. Selge see, et kui klasse oleks rohkem ja väiksema arvu õpilastega, tähendaks see riigile ja ühiskonnale hariduskulude kasvu. Aga need kulutused toovad hiljem riigile topelt ja rohkem tagasi.

Meie vaba majandus on läinud isevoolu teed pidi allavoolu. Minu arvates enamus meie juhtidest ei ole riigi juhtimisega toime tulnud. Täna tuleb reformid rajada teaduslikule alusele. Teisiti ei ole edu loota. Haridusprobleemid on üks osa kogu Eesti eksistentsist ja ainult sellest vaatepunktist tulebki neid käsitada.
Kui me kord peaksimegi kõigi oma laste võimed välja arendama, siis tõuseb küsimus, mida nad kõik tegema hakkavad. Nad lahkuvad nagu seni. Ja võibki küsida, et mis meil nende koolitamisest siis üldse kasu oli?
Teiste maade kogemused näitavad, et kõik need probleemid on lahendatavad. Me ei peaks neid lahendusi kartma - kui võtta eeskujuks kas või iirlased. Aga poleks paha ka omaenda pead tööle panna.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)