Musta võidusviitri kinkisin ma vanaemale!

JAANUS KÕRV,      28. september 2005


Intervjuu korvapallitreener Andres Sõbraga

Helistan Sõbra numbril, tutvustan ennast ja lepime vestluseks aja kokku. „Missuguse erakonna leht see Kesknädal on?" Saanud vastuse, nendib Sõber: „Aa, see on ju hea leht ..."

Kus Su lapsepõlv möödus?
Sündinud olen Harkus, aga esimesed kooliaastad möödusid Kohilas, esimesed mälestusedki on sealt ja korvpallist. Meeles on, kuidas vanaema mind esimesse klassi viis. Kohilas oli sport nii popp, et tahtsin kindlasti saada korvpalluriks, sihiks oli võetud „Kalev". Korvpalluriks ma sain ja viimased kolm aastat olen olnud sama meeskonna treener.

Kuidas Sul õppimine edenes?
Reaalainetes ma eriti kõva poiss ei olnud, ajalugu meeldis, see oli põnev. Mul on kolm toredat tütart ja kaks neist on ka ajaloo peale mihklid. Kohila 8- klassiliset koolist läksin Raplasse 9. klassi, mis tehti spordiklassiks ja mind kui perspektiivikat korvpallurit valiti sinna. Oli mõte tollassesse TSIKi minna, kuid vanaema-vanaisa karm ütlemine „poiss läheb linnas pätiks" otsustas Kohila kasuks, mida ma pole siiani kahetsenud.

Võib siis arvata, et vitsa oled ka saanud?
No ikka! Minu vanemad on pärit Muhu- ja Saaremaalt. Vanaisa oli esimese vabariigi ajal kõva meremees ja tema käe pealt tuli küll vastu tagumikku nii mõnigi laks, aga päris tappa pole mulle keegi andnud.

Millal tundsid, et nüüd olen spordis midagi saavutanud?
Eks ma ole realist olnud ja ega unistuste tippu niikuinii ei jõua, kuigi maailmas on sellised superliigad nagu NBA ... Eesti koondis oli lapsepõlve unistus. Siis mängiti NLiidu meistrivõistlustel, mis tol ajal oli tugevuselt vaat et Euroopa teine või kolmas liiga. Ju ma siis päris kotipoiss polnud.
Mis veel? Balti karikaturniiri võitsime mitu korda. Seal olin päris tegija: ühes Eesti-Rootsi mängus valiti mind parimaks mängijaks. Eriauhinna, musta sviitri kinkisin vanaemale. Eesti meistriks olen tulnud kolmel korral. Et olin hea viskekäega, siis meeldis mulle rohkem vistata. Meeldis ka mängu juhtida. Eks seda tõenda seegi, et olen 22 aastat treener olnud.

Kas otsus jätta suur korvpall ja hakata treeneriks tuli raskelt?
Ei tulnud! Olin siis 27-aastane, Peda sai lõpetatud, peres oli juba kaks last ja leidsin, et enam pole huvitav: tulid uued treenerid, vahetusid mängijad. Enne aasta lõppu oli selge, et tahan treeneriks saada.

Sul on kõik kulgenud plaanipäraselt. Kas tagasilööke on ka olnud?
On ikka olnud. Kui ma kuus aastat Eesti koondises mängisin, siis just tihti mängida ei saanud – täielik pettumuse värk! Kuid ma pole põdeja tüüp.

Mu abikaasa suhtub pallimängu umbes nii, et igaühele võiks palli anda. Kui kutsusin teda time outi ajal vaatama, kuidas Andres Sõber treenerina meestele õpetust jagab, tuli ta alati uudistama. Võib vist öelda, et oled emotsionaalne inimene?
Seda võib öelda küll. Kui ma neid time oute võtan, võib kõrvaltvaatajale jääda mulje, et mida ta nüüd sõimab ja õiendab, aga ega keegi nina krimpsuta. Kui me oleme kokku leppinud, kuidas teha, siis ma üritan anda head emotsiooni. Ma ei lähe kunagi isiklikuks ega taha haiget teha. Seda ei tohigi, sest negatiivse emotsiooniga mängus tulemust ei tule.

Kas „karm ja õiglane" ongi Su elukreedo?
Jah, mida aasta edasi, seda rohkem tunnen, et ole aus, kurat. Eks väike vale on igaühel meist sees ja vaevalt ma igal eluhetkel aus olen. Iseendaga on raske aus olla, kuid kui sellega toime tulen, siis tavaliselt vastuolu ei teki.

Keda pead heaks korvpalluriks, kellega omal ajal hästi läbi said?
Generatsiooni Tammiste-Tomson ... Ega mul otseseid suhteid polnud, võib-olla Tammistega, keda pean üheks parimaks korvpalluriks. Ma imetlesin neid, kui jube head nad ikka tegelikult olid! Ühel päeval sain nendega isegi mängida. Mul on praegu pilt aastast 1976, kui seisan Priit Tomsoni kõrval: olin siis 19-aastane, kui mind „Kalevisse" võeti. See oli Tomsoni viimane mäng. Praegu on parimaks kindlasti Martin Müürsepp, kelle saavutatust võin osa enda kontosse kanda.

Mida Sa inimestes kõige vähem sallid?
Kui ollakse limane ja kahekeelne. Tütred vahel ütlevad, et mitte alati pole kõik must-valge. Seetõttu saan korvpallitreenerina orgasmi, sest mängus on nad ausad! Sest kui ta väljakul peab võtma, saan ma aru, kui ta ei suuda. Aga kui ta hakkab keerutama, et miks see astus sinna ja see ei võtnud seda ... Olen tänanud ka neid mängijaid, kes platsile ei saanudki, sest ilma nendeta ma ju trenni teha ega mängidagi ei saa. Eks need tarkused ole tulnud Soomest, kus ma kümme aastat töötasin.
Soomes tahtsin alguses ka jõulute ajal trenni teha, aga siis tehti selgeks, et see on riiklik püha. Kodus on treener muidugi parem olla, sest meie poisid on vähe kõvema selgrooga. Kui Soome läksin, sain kohe heaoluühiskonda tunda: ema tõi poja BMVga hommikul trenni, isa viis õhtul mersuga ära, aga kutt ei jõudnud kahte kukerpalli ka teha. Meil tuleb aga Tuhalast vend, kes pole bussiga sõitnudki, teeb viiskümmend kätekõverdust ja ütleb, et kui vaja, teeb veel. Kuna olen kehalist kasvatust andnud nii Inglise Kolledzhis kui Rakvere Reaalkoolis, siis pean küll ütlema, et eesti poiste tervis on raudselt kehvemaks jäänud: 8.–9. klassi poisid ei suuda kätekõverdusigi teha!

Mis oli Keskerakonda astumise ajendiks? Kas meelitati?
Ei, mind pole keegi meelitanud. Kalle Klandorf on mu hea sõber, temaga oleme elus palju tempe teinud, koos kasvasime üles, mängisime korvpalli. Kalle aitas mul naist võtta ja mina temal. Kalle ütleski: Tule Keskerakonda! Ma läksin.

Kas sport ja poliitika toetavad või segavad teineteist?
Kui sa iga kolme kuu tagant mind büroosse ei kutsu, siis ei sega. Aga kuna mulle ajalugu meeldis, siis poliitika meeldib ka. Eks ma ole kogu aeg seda jälginud, see on ju ka tiimitöö. Näiteks USA korvpallitäht Bill Bradley oli senaator. NBA treenerid käivad suurtes firmades loenguid pidamas. Kui 2003. aastal tuli „Kalev" Eesti meistriks, siis kutsuti mind 5–6 konverentsist osa võtma ja tiimitööst rääkima.

Kas Riigikogusse kandideerid?
Ema ütles, et ma võin seal olla küll. Praegu ma midagi ei plaani, olen ju treener ja see näitab kõige paremini mu töötulemust. Aga kui kunagi on aeg küps ja mina nii kõva poiss, et olen selleks valmis, siis lõppkokkuvõttes – miks ka mitte! Pirital ma ju kandideerin ja kaks häält saan raudselt: naise ja koer Jacki omad. Kui kolmas ka antakse, siis olen juba päris kõva poiss.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)