Tõnissoni ajastu lõpp

AARNE RUBEN,      17. aprill 2002


Arusaamad põllumehest kui põlisest rikkast hakkavad läbi saama. EPLi kolumnist Eerik-Niiles Kross seob 1. märtsi lehes Eesti põllumajandushariduse "kolhoosikorra aktivistide" vankri ette. Põllumajandusülikool olevat tootnud mitu põlvkonda kolhoosikorra aktiviste, kel on praegu suuri identiteediraskusi. Nad tahtvat ühekorraga kolhoosiaega tagasi ja talulise eluviisi taastamist.

Eesti küla pole kunagi jagunenud edukate paiksete talumeeste ja edutute luuserite maailmaks, kellest viimased käivad piima maha valamas. Maal on alati olnud liikuvat kontingenti, kellest paljud tulevad jüri- ja lähevad mihklipäeval. 1919. aasta maareformi alusel võõrandati maa mõisatelt, mis riigi põllumajandusmaast moodustas ühtekokku veerandi, senised mõisatöölised aga, kui nad ei olnud osalenud Vabadussõjas, said erastada üksnes oma senise eluaseme lisaks selle juurde kuuluva maalapikesega.
Mida viimased siis tegid? Loomulikult tuli neist "liikuv kontingent", kes proovisid õnne siin ja seal; ja nagu stabiliseerunud kapitalismi puhul ikka, jõudsid paljud neist haljale oksale. Vähemalt ei käinud nad 1940. aastal presidendilossi ees karjumas.

Samasuguseid õiglasi tingimusi "ära elamiseks siin ja seal" pakkus ka viimase aja sotsialistlik süsteem. Siis oli asi veel selgem: edukas üliõpilane lõpetas EPA ja oli nüüd edukas spetsialist. Loomulikult võttis teda kahel käel vastu iga majand. Kuid juuri tal veel ei tekkinud. Neis tingimustes ei olnud spetsialistide ülemaksmist: inimene võis majandist lahkuda kas tüli tõttu või pakuti talle kusagil mõnusamat elamist, või ootas mujal pruut? Elu näinule pole mingi üllatus, et kaks majandijuhti tegid omavahel kasuliku tehingu - hea lüpsja anti ära kaustatäie fondide ja limiitide eest, võib-olla aga kaotas tehingu tulemusena hea tööotsa kamp joodikuid.

Gorby-aegne alltöövõtuga sotsialism põllumajanduses oligi juba taskukapitalismi pehmem variant. Kes ei usu, küsigu Valtu kolhoosi endiselt esimehelt Tenno Teetsilt, mehelt, kes 1989. aastal tegi esimesena ettepaneku kaotada EKP võimumonopol. Mida tegi Teets joodiktöölistega? Ta kauples nad kasudega ära mõnda naabermajandisse, kust need veel mõnda nõrgemasse majandisse edasi sattusid. Teatud põhjustel maksis riik neile kõige nõrgematele peale, see aga on juba teine teema.
Mäletan lapsepõlvest sovhoositöötajaid, kes kibedal lõikusajal suu ammuli magasid. Kui maja ümbert ära põles, siis magasid nad edukalt edasi. Kuid sotsialismiaja majanduslik struktuur oli 1980. aastaks juba organiseerunud nende vastu, sotsialism kui põhimõte oli valmis end ise kaitsma ja just nendesuguste magajate vastu. Kui Reagan oleks jätnud N. Liidu majanduse välja kurnamata ning hiidriik eksisteerinuks siiani, siis oleks sotsialism analoogiliselt praegusele kapitalismile odava viina ja piiramatu ajalimiidi sõbrad ikkagi ka ise lömastanud.
Eerik-Niiles Kross on juba näidanud, et tema ideaal on tugev talu ja raudselt oma maa eest vastutav Euroopa talumees. EPAst pärit spetsialist olevat aga kolhoosiaja igand, kes tahaks, et Euroopa Liit neile võrdselt Nõukogude Liiduga peale maksaks, "või muidu valavad nad piima maha". 1999. aastal valasid Aix en Provence'is oma saadusi maha Lõuna-Prantsusmaa põllumehed, 1997. aastal aga blokeerisid briti põllumehed Doveri, Inglismaa kõige tihedama liiklusega kaubasadama.
Mõlemal juhul protesteeriti mujalt maailmast tuleva odava kauba vastu, mis omamaa põllumeeste tulud nullinuks. Nagu näeme, olid Prantsusmaa juhtumil olemas lausa võimsad monopolid, supermarketi-ketid, kes heade välissidemete tõttu oma põllumehi ignoreerisid. Oma toodangu demonstratiivne hävitamine ei ole veel peremehetundetus, näidates vaid, et "parem valan piima maha kui et mõni kõrvaline mu piima eest luksuskaatreid ostaks".
Krossi sõnavõtt oli suunatud presidendi ja tema partei vastu, millest president kuuldavasti välja olevat astunud. Sõnavõtust saime teada, et "kolhoose ihalevad punaparunid" karjuvad liiga palju ja on muidusööjad, ja et ideaaliks peab olema Lõuna-Prantsusmaa sajahektariline talu, kus "piima maha ei kallata".
Lääne demokraatlikes ühiskondades on teatava piirini viidud põllumeeste (nagu teistegi ühiskonnagruppide) protest loomulik, sellele ei kleebita silti külge. Kui aga meie "Mahtra mehed" ja "Anija mehed" midagi ette võtavad, siis ilmub kohe kuulus luuraja, lehvitab ristilippu ja ütleb, et te olete kõik ühed punaparunid. Te õppisite EPAs selleks, et säilitada kolhoosikorda.
Jakobsoni ja eriti Jannseni eeskujul ei põlastanud Jaan Tõnisson "liikuvat kontingenti" maal, teoreetiliselt - nagu just veendusime - polnud talle ka võõrad mõisted "suunamine" ja "spetsialist". Eerik-Niiles Kross astub vist küll esimesena jala vastu, mis adra taga käib.
Mis aga ei tähenda kaugeltki, et ta oleks pahatahtlik tegelane, "ei vääriks üldse austust", oleks silmadest varbaküünteni ära ostetud või muud sellist.

Kui hiidriik eksisteerinuks siiani, oleks sotsialism analoogiliselt praegusele kapitalismile odava viina ja piiramatu ajalimiidi sõbrad ka ise lömastanud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)