Ajalugu kordub farsina

Lindiskandaali peategelase rolli surutud Edgar Savisaar küsis eelmisel nädalal pressikonverentsil: „Kas keegi vabandas minu ees, kuigi oli algatatud neli kriminaalasja? Kas keegi võttis vastutuse?"

Täna, 15 aastat hiljem, näeme, et need niiditõmbajad on juhtinud Eesti „pättide, varaste ja sulide riigiks", nagu võpatamapanevalt täpselt Delfis väljendas Katrin Lust-Buchanan. Nüüd, kui rahvas pole veel toibunud šokist, mille põhjustas isamaamüüjate süstemaatiline tegevus elamislubade vahendamisel reaalse raha eest Vene mafioossetele struktuuridele, lükatakse käima nn kirjaskandaal, mispeale ilmub president Toomas Hendrik Ilves teleekraanile, kus tal on öelda järgmist:

„Teil on õigus küsida - kas see on demokraatia kriis? Kas see on meie erakondade tegevusele tugineva parlamentaarse vabariigi kriis? Ei, see ei ole nii. Aga andkem endale aru, et erakondade varjatud rahastamine, fiktiivsete elamislubadega kaubitsemine, avaliku võimu müümine ja teise inimese kirjavahetuse vargus on nii rängad teod õigusriikluse, põhiseaduse ja inimeste põhiõiguste vastu, et tuleb otse öelda: see on poliitilise moraali kriis. Ja sellest saab meie erakondliku poliitika pankrot, kui seesugune tegevus ei leia selgesõnalist hukkamõistu."

Aga president ei ütle seda isamaamüüjate kohta - ta ütleb seda ühe vanapaberihunniku kohta, mis on tema arvates enneolematu kuritegu. Isamaamüüjate kohta ütleb ta hoopis - „fiktiivsete elamislubadega kaubitsemine". Mis on vale. President ilmus rahva ette valetama! Sest elamisload polnud fiktiivsed, vaid reaalsed, igaühel hinnalipik küljes, ja miljonid on nende eest voolanud meie valitsuserakondade kaukasse. Just - mõlema valitsuserakonna, nii IRL-i kui ka Reformierakonna kaukasse, sest sellest rahapesuafäärist, millega on, nagu avalikult teada, seotud kaks IRL-i ministrit ja peaminister, sõltub valitsuse püsimine.

Põhjuseid, mille peale president oleks pidanud (ja üldse mitte nii teatraalse dramaatilisusega) rahva ette astuma, on Eesti Vabariigis palju rohkem ja palju tõsisemaid, kui see tellimustöö valitsuse püsimiseks. Kui see käpiknukulik karjatus poleks olnud nii õudne, siis oleks võinud seda ka omamoodi naljakaks pidada.

Mäletan, Merit me võtsime omal ajal täitsa tõsiselt! Et kui juba president ise tuleb, ju siis ikka midagi tähtsat on! Aga mingeid linte ei leitudki ja ükski Savisaare suhtes suure trummipõrinaga algatatud kriminaalasi ei jõudnud mitte kuhugi.

Nüüd pidi meie vaene ja suurtest tragöödiatest (tööpuudus, iibekatastroof, väljaränne jpm) räsitud rahvas nägema veel ka seda, et ajalugu kordub. Aga nagu ikka - farsina.

Kas nüüd vähemalt Kesknädala lugejad saavad aru, miks ei saa vastu võtta seadust presidendi otsevalimisest ja miks ei saa isegi korraldada ausat valimiskampaaniat? Sest milline rahva valitud president esineks nii skeemitatult alasti, nagu esines eelmisel nädalal Ilves?

Jah, me teame, et presidendi meelest ei olnud Eesti NSV ajal Tallinnas restorane. Aga president ei tea vist ka seda, et meil oli väga palju ja väga häid teatreid. Nii halba teatrit, nagu eelmisel nädalal esitasid mitte ainult Ilves, vaid ka Ansip ja Ergma (viimane peaks endale aru andma, et avalikkuses kahtlustatakse teda selles, et ta istub oma spiikrikohal vene maffia raha eest!), Eesti NSV-s ei olnud. Või vähemalt oskasid eestlased hea ja halva teatri vahel vahet teha.

Nagu tuhandetest netikommentaaridest ja stuudiotesse helistanud ausate inimeste arvamustest kuulda ja lugeda võis, oskavad eestlased tsirkust ja poliitikat eristada tänagi. Suur tänu kõigile, kes suutsid nähtud palaganis ausaks ja inimlikuks jääda.

URMI REINDE, Kesknädala peatoimetaja

Jaga |