Nädala juubilar JOHN MAYNARD KEYNES 130

Selline lähenemine on siiski ilmselge väärkujutelm ja avalikkuse eksitamine. Kui mõtleme läänemaailma viimati tabanud majanduskriisile, selgub, et 2008. aastast valdav osa riike valis kriisi üleelamiseks keinsiaanliku poliitika. Ka meie põhjanaabri Soome poliitikud selgitasid avalikult, et riigipoolsete meetmetega oma majandust elavdades järgivad nad keinsiaanlikku poliitikat. Meie riigi suhtumist Keynesi näitab see, et eesti keelde ei ole suure majandusmehe töid tõlgitud. Seevastu Milton Friedmanilt on eesti keeles ilmunud kaks raamatut.

Keinsiaanlik majanduspoliitika on tänapäeval ilmselt tuntum kui sellele nime andnud John Maynard Keynes ise. Nimelt pakkus Keynes välja üldteooria, mis seletab, miks majandused langevad kriisi, ning andis soovitused, millise poliitikaga saaks kriise vältida või pehmendada.

Eestis on ära unustatud, et 1930. aastate kriisist väljus maailm selle teadmisega, et Keynesil oli õigus ja klassikalised majandusretseptid ei töötanud. Vaadates praeguseid USA Föderaalreservi samme või arglikumaid Euroopa Keskpanga püüdlusi, võib kindlalt väita, et keinsiaanlikud ideed elavad edasi.

Üks tuntumaid Keynesi biograafe Robert Skidelsky on oma raamatus „Keynes. The Return of the Master" (Keynes. Meistri tagasitulek, 2009) nentinud, et tema jaoks on Keynesi hinnangutest olnud tähtsaimaks arutelud majanduse moraalse külje üle. Kui majanduskasv ongi kõige tähtsam, siis samas on oluline see, kui suur kasv on piisav ning milliseid teisi inimarengu aspekte võib eirata, tähtsustades kinnisilmi vaid majanduskasvu näitajaid?

Keynesi teooria annab võimaluse taas mõtestada vaba turumajanduse ülistamisega ununema kippunud väärtusi, küsides: mis on mõistlik, mis on õiglane ja hea? See, mille vastu Keynes seisis, oli valitsuse püüd eelarvet kärpida, ohverdades riigi võimet kriisist kiiremini väljuda. Keynes uskus, et suur tööpuudus ja sellele lahenduste mitte otsimine on riigipoolne ebaefektiivsus - oma ressursse lastakse seista ning kõik senised investeeringud seisavad tühjalt.

Hoolitse töötuse eest ja eelarve hoolitseb enda eest ise, väitis Keynes. Ta tõi välja, et kui majandus satub langusesse, siis järgneb sellele turuosaliste kiire reageering. Seni, kuni kestab määramatus ja ebakindlus, hoidutakse kulutamast. Säästmine tähendab aga töökohtade kokkutõmbamist, tarbimise vähendamist. Asjade omasoodu minna laskmine toob kaasa languse, mis halvimal juhul saab Suure Kriisi mõõtmed.

Keynes järeldas, et kriisihetkedel, vastupidi tavatarkusele, ei ole riigil mõistlik kokku hoida ja kärpida, vaid tuleb seista sisetarbimise elushoidmise eest ka olukorras, kus eraisikud ja firmad ei kipu seda enam tegema.

1929. aastal pakkus Keynes Suurbritannia valitsusele välja ettepanekud majanduskriisist väljumiseks. Selleni jõudmiseks pidi ta üle saama käsitusest, mida tema klassikaline majandusharidus oli õpetanud, ehk et üldiselt on parim jätta asjad vaba turu ja turuosaliste endi lahendada. Ent kui jõuti olukorda, kus turg enam ei toiminud nagu majandusõpikuis kirjas, siis tuli midagi ju ikkagi teha.

Ortodoksid soovitasid lihtsalt oodata. Keynesi lahendus oli vastupidine: tuleb tegutseda! 1929. aastal tuligi ta välja soovituste paketiga Suurbritannia peaministrile, pealkirjaks „Kas Lloyd George suudab seda teha?". Kriisiga silmitsi seistes tegi ta ettepaneku võtta laenu, mis oleks moodustanud 2,5% GDP-st ehk umbes 12-13% eelarvest, ja luua selle abil pool miljonit töökohta.

Lloyd George'i valitsus ei läinud nii ulatusliku avalike tööde skeemiga esialgu kaasa. Hiljem on mitmed majandusteadlaste põlvkonnad debateerinud selle üle, kas Keynesi soovitatud kiire reageerimine Suurbritannia valitsuse poolt oleks võinud kriisi lõpetada või vähemalt Euroopa jaoks pehmendada. Keynesi soovitusi võttis Suure Depressiooni ajal kuulda USA presidendiks valitud Franklin Delano Roosevelt.

Keynesi seisukoht oli lihtne - kärpimisega majanduskriisi ei lahendata. Pole võimalik tasakaalustada eelarvet meetmetega, mis vähendavad rahvuslikku sissetulekut.

Seda põhimõtet järgiti läänemaailmas aastakümneid. Iga valitsus teadis, et tema esmaülesanne on kriisi ära hoida, mis tähendab aktiivsust ka majanduse langusfaasis. See poliitika asendati USA presidendi Ronald Reagani ja Suurbritannia peaministri Margaret Thatcheri ajastul vaba turumajanduse kummardamisega ja uskumisega, et turg reguleerib kõik. Mis aga ei andnud loodetud tulemusi.

Tänapäeval on Keynes taas au sees.

KADRI SIMSON

Jaga |