Ajalugu: mälu ja faktid

Toimetus sai suvise postiga alljärgneva kirja.

Tere, Kesknädal!Pöördun teie poole palvega. Kesknädalas ilmus üks väga pikk artikkel, kuidas Keskerakond võitles Eesti vabaks. Sinna läks sisse aga ka üks eksitav viga, justkui oleks Keskerakond korjanud 100 000 allkirja iseseisvusreferendumi läbiviimiseks!

Tegelikult oli idee algataja ja läbiviija Eesti Demokraatlik Liit. Pealegi mitme aasta jooksul avalikult Raekoja platsil! Ma juhtisin seda erakonda ja andsin allkirjad üle Rüütlile, mida ka TV kajastas. Paluksin see parandus teie lehte panna!

Austusega

Miina Hint, Eesti Demokraatliku Liidu juht

Palusime Miina Hindil täpsustada, mis artikliga võis tegu olla. Oleme tihti kogenud, et inimeste mälu kipub jääma emotsionaalseks, ning eriti vajavad täpsustamist ja kontrollimist juba aastakümnete taha jäänud lood ja laulud. Ja nagu näha, isegi revolutsioonid!

Antud juhul on siis tegemist mälus juba tasapisi tuhmuma hakkava Laulva revolutsiooniga. Et teema on paeluv, ja mida ei mäleta, seda ei mäleta – ausalt! –, siis oleks paslik neid aegu meenutada. Seda enam, et lähenemas on 20. august ja Eesti taasiseseisvumise 24. aastapäev (tuleval aastal juba veerandsada täis!).

Pr Hint saatiski artikli originaali, milleks osutus Tartu kirjamehe Karl Lusti lugu „20. august: vabadus eluks või surmaks?“ (alapealkirjaga Eesti omariiklus jäeti Nõukogude Liidu siseasjaks) 25. augusti 2010 Kesknädalast, kus autor arutleb nii:

„Rääkida tuleb poliitikute tegudest, mitte sõnadest. Impeeriumimeelsetega oli kõik selge: nemad tahtsid N. Liitu. Rahvusradikaalid ainult rääkisid ja protestisid, jonnisid lapsikult, midagi reaalselt korda saatmata. Tegijaks ja mootoriks oli Rahvarinne, kelle pea kohal rippus tapakirves. Just seepärast ei tee Mart Laar oma 101 Eesti ajalugu mõjutanud sündmuse seas neid eriti märkama. Laulva revolutsiooni ajal jäid rahvale silma toona tühised tegelased, kes upitasid oma ego mõne fanaatilise „üliväärtusliku ideega“. Iseseisvuse ideele andis reaalsuse ja juriidilise jõu iseseisvusreferendum 1991. aastal, sellele seisid ERSP ja Eesti Komitee aga vastu.“

Pr Hint väitleb vastu, kinnitades, et iseseisvusreferendumi idee algataja ja läbiviija oli Eesti Demokraatlik Liit, kes korjas kahe aasta jooksul avalikult 100 000 allkirja referendumi läbiviimiseks. „Kusjuures meid tõepoolest rünnati ka füüsilise vägivallaga teiste Eesti erakondade ja ka internatside poolt ja isegi veri voolas Raekoja platsile! Meie pikette näitas kogu maailm, isegi Vremja kaks korda! Ei näidanud ainult Eesti TV! Ja loomulikult samuti meedia vaikis!“ – kirjutab Miina Hint.

Toimetus pöördus ajaloolase Küllo Arjakase poole, kes seisis ka ise toona – 1991 – iseseisvusliikumise lähedal ning osales selles aktiivselt ja vahetult. Ja erinevalt paljudest isikliku mälu usaldajatest on Arjakas tuntud kui punktuaalne faktijärgija ja oma arhiivimärkmetes professionaalne orienteeruja, samuti hea sõnaga kirjamees. Arjakas vastas Kesknädala palvele „revolutsioonilist mälu“ värskendada ja Miina Hindi pretensiooni kommenteerida järgmist.

Vastuseks Miina Hindile

Siin peaks mõnda olulist sündmust uuesti meenutama.

Eesti iseseisvusreferendum oli 3. märtsil 1991. See toimus 31. jaanuari Ülemnõukogu otsuse alusel, et ennetada vaid paari nädala võrra üleliidulist referendumit. Iseseisvusreferendumil osales 82,8% valimisõiguslikest kodanikest ja 77% hääletanutest toetas Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist. Selle referendumi eel massilist toetusallkirjade kogumise kampaaniat ei olnud ja selleks polnud ka vajadust.

Miina Hint ja tema juhitud Demokraatlik Liit kogusid küll varem, pikka aega ja üsna visalt, allkirju referendumi läbiviimiseks, aga toonases poliitilises olukorras ei omanud see tegevus nimetamisväärset tähendust. Pigem arvati, et veebruaris 1918 toimus Eesti Vabariigi väljakuulutamisega rahvuslik enesemääramine ja uue iseseisvusreferendumi väljakuulutamine võiks mõnesuguse kahtluse alla seada 1918. aasta ning riikliku järjepidevuse.

Asi muutus otsustavalt 1991. aasta algul, mil NSV Liidu president Gorbatšov teatas oma kavast korraldada 17. märtsil 1991 üleliiduline rahvahääletus, lootes selle positiivse tulemusega lagunevat suurriiki koos hoida. Just see sundis Eesti Ülemnõukogu kiirelt tegutsema.

17. märtsil toetaski enamik hääletajaid NSV Liidu kui liitriigi uuendamist, st Gorbatšovi plaani. Aga sellest referendumist ei võtnud kolme Baltimaa kõrval osa veel kolm liiduvabariiki – Armeenia, Gruusia ja Moldaavia. Nii pakkusid üleliidulise referendumi tulemused NSV Liidu presidendile vaid nõrka lohutust.

Kõige massilisem toetusallkirjade kogumine Eestis toimus oktoobris–novembris 1988, mil üle 860 000 inimese andis oma allkirja väljapakutud NSV Liidu konstitutsiooniparanduste vastu, mis keskvõimu veelgi tugevdaksid. See protsess päädis 16. novembril 1988 Eesti NSV Ülemnõukogus Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisega. Mõnikord on ka seda sündmust – küll mõnevõrra belletristlikult – peetud omaette referendumiks.

Keskerakond asutati teatavasti oktoobris 1991. Pole kahtlust, et erakonna asutajad ja hilisemad liitujad olid osalenud 1988. aasta sügisel ja mõnes järgmises toetusallkirjade kogumise kampaanias kas Rahvarinde tugirühmade, töökollektiivide või muude ühenduste kaudu.

Küllo Arjakas

Kirju sirvis Urmi Reinde

Jaga |