Nädala juubilar Enn Anupõld 70

Voldemar Lindström,      31. jaanuar 2007


Head saagiõnne, Tatra talu peremees!
Väljakirjutus peremehe kirjatööst:
„Olnut ei too tagasi, sealt ei saa ka midagi maha kustutada – mis tehtud, see tehtud. Kui ongi midagi kahetseda, siis vaid oma hinge rahustuseks. Minevikust ei saa midagi muuta. Iga inimene peab vaatama oma elatud elu silmadesse.
On tuliselt kahju, et mõned aabitsatõed ununema kipuvad. Või avastatakse need taas aastaid hiljem. Kogeme ju igapäev, et mõne ajakirjaniku amet on seotud ainult ja ainult telefonitoru või arvutiklaviatuuriga. Kes teise toru otsas on, seda ei tunta ega tahetagi tunda. Rääkimata juba eluhoovustesse tungimisest ja tarkuseterade kogumisest usutava Aja Kroonikuna. Peegli-poiste kolmanda lennu poiss muretseb papa Jannseni pärast, kes imelikul kombel suutis 150 aastat tagasi paljud asjad väga täpselt kirja panna."
Tänane jünger küsib:
„Miks me meenutame Panti? Tema esinemine puudutas igat eesti peret...Miks sai Ott tuntumaks eestlaseks? Ta tajus õigel ajal uusi tuuli, ta küsis seda, mida keegi enne oma vastasistujalt küsida ei julgenud. Miks Karemäe ja Talvik, vahetud rahvamehed, kogusid üldrahvaliku tuntuse..."
Nii küsib-vastab tõsine ajakirjanik Enn Anupõld, kes on end ajakirjanduslukku senini jäädvustanud kirjamehena, raadioreporterina, teletegijana, filmiloojana.
Alustanud Eesti Raadio noortesaadete reporterina juba ligi pool sajandit tagasi, on ta läbi käinud kõik ajakirjaniku ametiastmed kuni Nõukogudemaa televisiooni Põhjamaade korrespondendipunkti juhini ja ajakirjanik-administraatori ametikohad teleorganisatsiooni juhini. See loominguline laboratoorium on võimaldanud kutsetööd teha ka väga keerukates ja vastuolulistes tingimustes ausalt, oma peaga mõteldes, oma lugejat, kuulajat ja vaatajat truult teenides.
Tehes oma esimese raadiosaate Kunda tehase noortest, on ta ikka kahe jalaga keset elu kogunud rahvatarkust, seda kinnistavat tsementi – mis mind ei murra, see teeb tugevamaks. Kui tema olukirjeldus, kirja pandud 1967. aastal, sai esikoha suure maa kolleegide seas, siis Sibeliuse ja sauna lugu mõned aastad tagasi oli vaatajatele-kuulajatele kõige ulatuslikum ja emotsionaalsem jutustus meie hõimuvendadest läbi aegade. Või filmid „Rahu sulle, Euroopa" ja Kekkose lugu on olnud hindamiseks sadade miljonite kodudes üle maailma. Tädi Maali ja naabri Ants said oma küsimistele vastuseid „Foorumis" ja „Tõsielukirjades" ning Maalehe joonealustes.
Ajakirjaniku roll on olla mitte kaanetüdruk või -poiss, vaid märkamatu rännumees, kelle hääl, mõtted ja arvamused peavad heli, pildi ja värvid kõnelema panema. Seda meelt on ta ikka olnud. Ent kui Variku külamammid paluvad tal pilli kätte võtta, siis alustab ta oma isa meelislooga „Mu isamaa armas...".
Tänane juubilar on üle paljude presidentide ja teiste suurmeeste uhkete lävepakkude astunud, tema linnakodus ja tagasihoidlikus maahütis sünnivad aga tänagi uued ideed, mis ootavad veel kirjas või pildis fikseerimist. Loovale isiksusele pole pensioniiga piiriks, see on ametnikajakirjanike väljamõeldis. Ajakirjanike Liidu juhatuse liikmena aitab ta siluda päevanääklusi ja kavandada sihte, et loomeorganisatsioon loojate abiliseks kujuneks. Soome–Eesti asja ajab ta aga endastmõistetavalt kui meie riigi olulisemat kohustust hõimurahvaste peres.
Energiatulv, mis tänase juubilari ettevõtmistest hoovab, lubab loota, et Eesti Raadio ei jää ilma oma esimesest hommikusest kuulajast, kes häälestab heli juba Eesti hümni saatel. Ka teleekraanilt püüab ta kinni kõik kättesaadavad uudistesaated. Seda mitte edvistamiseks ja eputamiseks, vaid et orienteeruda erinevate rühmituste õiendamistes.
Ta on ise kirjasõnasse raiunud:
„...me tahtsime maailma ja elu parandada. Mõni tänane aatemees võib meid täie rahuga lollideks, naiivseteks või kollaboratsionistideks nimetada. Rõhutan – tänase info järgi...
Jah – võib-olla olime naiivsed, et uskusime. Oleme selle eest ka hiljem nahutada saanud..."



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)