13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Kas hiilgav võit või armetu kaotus?ROMAN UBAKIVI, 16. mai 2007On ilmselge, et Eesti eliidi väljasõelumise moodus on mäda, kui meil kaks viimast võimuhierarhia tipus olevat peaministrit paiskavad riigi tema olemasolu raputavasse kriisi ausammaste tõttu. Eesti elab oma unenägude maailmas Muidugi oli Mart Laari ja Andrus Ansipi poolt üles tõstetud Pronkssõduri-teema mõeldud eelkõige massiga manipuleerimisena siseriikliku valimisedu tagamiseks. Heauskselt võib arvata, et nad ei seadnud eesmärgiks rahvusvahelise skandaali tekitamist. Ent nende käitumise motiiv näitab nende moraalset külge ning sündmuste kontrolli alt väljumine nende intellektuaalse taseme ebapiisavust riigimehe rolliks. Teine vähkkasvaja peitub meil välispoliitikaga professionaalselt tegelevates institutsioonides. Nagu ühes oma artiklis (Kn 14.02) juba osutasin, ei ole neil peamine Eesti riigi huvides välispoliitika analüüsimine ja strateegia väljatöötamine, vaid kolmikjõugu võimulpüsimist taastootev parteipoliitiline propaganda. Vaadakem, kuidas mõtestavad Pronkssõduri-kriisi valitsuskoalitsiooni juhtpoliitikud (Kristiina Ojuland ja Sven Mikser – Vikerraadio „Reporteritunnis" 04.05) ja välispoliitikaeksperdid (Jüri Luik, Kadri Liik ja Eerik-Niiles Kross – Kuku „Välismäärajas" 06.05), kelle maailmapilt seisneb soovmõtlemisel rajaneval arusaamal Eestist kui USA, Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa võrdväärsest partnerist ja tugevast suveräänsest riigist. Unipolaarne maailm on läbi Venemaa alustab arulagedat ja hüsteerilist propagandarünnakut Eesti (nagu ennem analoogiliselt Gruusia) vastu; Eesti sirgeselgselt ei tee süüdistustest väljagi, sest meie juhtpoliitikute ja ekspertide poolt korduvalt väljendatud juhtidee on maksimaalselt suhelda Venemaaga NATO (USA) ja EL-i kaudu; USA saabub meile kiirelt appi algul kulisside taga, hiljem ka avalikult; Venemaa on segaduses, tema plaanid on luhtunud, ta on end täielikult naeruvääristanud oma rumalusega kogu maailma silmis; seepärast ägedad ründed meedias vaibuvad, piketid Eesti Moskva-saatkonna ees haihtuvad, suursaadik pääseb vigastamatult puhkusele; seega Eesti (Gruusia) hiilgav võit! Vene karule anti võimas ja häbistav mats ning ta puges urgu haavu lakkuma! Tõsi, Liik tõstab hoiatavalt näppu, et saluudiga ja rahvapeoga tuleb veel natuke oodata, kuni me veel pole kindlustanud Eesti taluvõi ligipääsu Leningradi turule nagu seda Gruusia borzhommil on. Ent mis siis, kui me ei elagi enam külma sõja aegses maailmas, nagu arvavad paljud meie tipp-poliitikud, kes kasutavad Valguse ja Pimeduse kategooriaid? Ega isegi mitte enam unipolaarses maailmas, mida meie sellised eksperdid nagu Liik kirglikult üles kutsuvad kaitsma? Järsku Putin ei olegi arulage hüsteerik, keda meie meedia arusaama järgi Astrid Kannel pressikonverentsil lollitas? Järsku Moskva ajud ja musklid ei olegi väga haiged ning see, kes Kremlis musklit näitab, ei olegi düstroofik, kelle ainus enam-vähem töötav organ on hääleaparaat, nagu hindab meie vaimueliidi ajalehe peatoimetaja Kaarel Tarand (SLÕL 05.05). Julgen siiski kahtlust avaldada, et meie eliit isegi atleetliku Kaarel Tarandi näol Putini-sugusele judos musta vöö omajale kergelt tuule alla teeb. Mis siis, kui Putin endise luureohvitserina omab raudseid närve ega olegi hüsteeriline lollpea, vaid geopoliitilisel mõttetasemel strateeg? Siis ei huvita teda ilmselt põrmugi ei borzhomm, taluvõi ega tallinna kilud, piketid, meediakära ja mälestusmärgid, vaid hoopis probleem, kuidas saavutada Venemaa piirirajoonis algul strateegiline paremus ja hiljem ka selge võiduseis. Järsku toimib ta klassikalise strateegia kohaselt? Olukorras, kui suurriiki ümbritsevad talle vaenulikud väikeriigid, kes toetuvad kaugemal asuvale suurriigile, ja tahetakse vältida otsest sõda viimasega, soovitakse esimese etapina saavutada seis, kus vaenuliku väikeriigiga on vastastikuste probleemide lahendamine vahetu suhtlemise teel blokeeritud. Selleks kasutatakse oma varjatud mõjujõudu väikeriigis, et seal oleksid võimul suurriigi vastased "patriootlikud", ent madala intelligentsiga ja süüdimatult edevad võimuhullud, kes on andekad pidevalt genereerima tüli ja ebaadekvaatseid süüdistusi. Järgnevalt puhutakse väikeriigi iga ettevaatamatu rumalus ja eksisamm rahvusvaheliseks skandaaliks, nii et väikeriiki toetav suurriik on sunnitud avalikult sekkuma. Siis tõmbutakse tagasi, sest on võidetud poliitilist kapitali olukorra stabiliseerimisel „teene" osutamisega. Seda muidugi vaid väikeriigi järgmise rumaluseni. Aja jooksul kujuneb tavaks, et kõik väikeriiki vahetult puutuvad probleemid lahendatakse üle tema pea teda toetava suurriigiga. Täpselt nii, nagu Venemaa saavutas liiga entusiastliku Gruusia välisministri errusaatmise USA-le vastutuleku eest hoopis muus valdkonnas. Nii muudetaksegi väikeriik üle tema pea suurriikide vahel käiva kauplemise objektiks, nagu oli seda ka EW 1939. aastal. ?lalkirjeldatud meetodit kasutades saab järk-järgult suurendada hinda, mida väikeriigi toetaja on sunnitud oma vasalli eest tasuma, kuni ületatakse mõistlikkuse piir, mil hegemoonil on kasulikum väikeriigist pigem lahti saada, kui teda oma orbiidis hoida. Järgmisena tuleb meie oma Kosovo Ülaltoodud skeemi järgi kulges ka Venemaa propagandasõda Eestiga. Ansip ja USA tahtsid alguses Pronkssõduri skandaali muidugi summutada vähetähtsaks Eesti siseasjaks. Venemaa aga pani selle teadlikult niisuguse kella külge, et USA oli sunnitud avalikult sekkuma, sest ta ei saa ometi lubada taolist märulit NATO piiririigis. Nii tekitaski Ansip Putini jaoks hea võimaluse osutada "teenet" USA-le olukorra normaliseerimiseks. Samas tugevdas Putin hüppeliselt oma mõju siin elava venekeelse elanikkonna hulgas, kes veendusid, et Venemaa on valmis sekkuma Eestis nende poolel, ja kõiki Ansipi sunnitud samme pingete leevendamiseks tõlgitsetakse nüüd tema nõrkusena. Üheaegselt tasub tähele panna, et Venemaa ei ole kaugeltki huvitatud Ansipi valitsuse kukkumisest. Seda näitas Venemaa Riigiduuma delegatsiooni juhi avaldus nõudega Ansipi tagasiastumiseks. Venemaa julgeolekuteenistuse juhina töötanud Nikolai Kovaljov suudab muidugi ette näha eestlaste massireaktsiooni selletaolisele provokatsioonile. Eesti tekitas USA-le aga lisapeavalu kasvõi Kosovo suunal, kellele tahetakse anda iseseisvust. Seda oli niigi raske teha, sest Venemaa korvis on Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Transdnistria. Nüüd ei saa täielikult välistada, nagu äsjased rahutused näitasid, potentsiaalset probleemi ka NATO liikmesriigis Eestis. Tuletan meelde, et eeskätt tänu "patriootidele" Laarile ja Mihkelsonile ei ole meil isegi piirilepingut Venemaaga. Muidugi juhuslikult liitub nendega täna veel ühe "patrioodi" – Ilmar Vananurme hääl (SLÕL 09.05), kes kutsub Pronksmehe järel ka Eesti piiri liigutama! Täna tuleb juba potentsiaalselt arvestada ohuga, et Venemaa võib initsieerida meile oma Kosovo – Narvast Kundani. Niisiis – Narva elektrijaamade vastu paar Petserimaa küla? Arvan, et Venemaa on sellega nõus. Vene ootab rahulikult USA valimisi Venemaa on muidugi tähelepanelik ja varmas iga Eesti eliidi uut lollust ära kasutama, ent ei forsseeri propagandasõda; Eesti kaob meedia esiteemade hulgast. Kasutatakse ära Pronkssõduri kriisiga loodud soodne foon ja nokitsetakse tasahilju "võrgusõja " elementide täiendamiseks ja levitamiseks. Mõtlen siin ameeriklaste poolt välja töötatud nn värviliste revolutsioonide tehnoloogiat, mille elluviimisega ka mitmed eestlased Ukrainas, Valgevenes jm on seotud. Loomulikult tuli see bumerangiga Eestisse tagasi. Venemaa ootab rahulikult USA presidendivalimisi. ?kskõik kes ka ei võidaks, võetakse USA-s pärast seda revideerimisele üle maailma endale võetud kohustused. Loomulikult nende vähendamise suunas. USA huvi Läänemere piirkonnas langeb lähemas tulevikus märgatavalt. Huvi ja panustamine Gruusias aga säilib. Siis on oodata jälle mõnda nokastanud "isamaalast", Eesti lipp käes, kuskil kalmukünkal trallamas. Tulevad jälle "sirgeselgsed" üleskutsed ja kriisiperiood tuttava skeemiga. Nagu lugeja vast märkas, on Eesti ja Venemaa välispoliitika eesmärk omavahelistes suhetes sama – mõlemad püüavad kõigest hingest teineteisega asju ajada ainult läbi USA. Seepärast pole ka ime, kui kergesti saavutavad mõlemad enda arust hiilgavaid võite, ning mõlemal poolel voolab shampus ja jagatakse ohtralt aumärke. Ent ühel pool on see ilmselt pidu katku ajal. Viimati muudetud: 16.05.2007
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
