Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Riigist peab saama hea peremees

REIN RATAS,      23. september 2009

Elu areneb ja meie keelendid arenevad ka. Ammuks see oli, kui sündis rahva tark sõna: mõisa köis, las lohiseb. Meie päevil on selle sisu jäänud samaks, küll aga on oluliselt muutunud sõnastusvorm: riik on halb peremees.
 

Usinasti levis see sõnum 20 aastat tagasi, mil riigile kuulus nii Eesti Merelaevandus kui ka Harju uulitsas olev juuksuriäri ja Tallinna linnapea töölaud. Kui palju riik-on-halb-peremees-ideoloogia aitas riigi vara laiali pilduda ja pani aluse uusmiljardäride seltskonnale, on omaette küsimus, millele me adekvaatset vastust mitte kunagi ei saa. Miks aga riik olevat a priori halb peremees, on pigem fiktsioon, mida tuleb analüüsida ja püüda vastata vähemalt kahele küsimusele.

Kas viletsa omaniku tunnus on riigile absoluutselt omane või on siin ka mingid nišipiirid ja üleminekualad? Teiseks, miks siis riik ikkagi on halb omanik?

Kas tuleks maha müüa nii meie infrastruktuuri tipp - oma 23 miljardi kroonise turuväärtusega Eesti Energia - kui ka OÜ Tartu Keskkonnauuringud oma 4 miljoni kroonise turuväärtusega, või on siin kaalud, millega tuleb arvestada?

Nädal tagasi ütles endine pankur Olari Taal välja oma seisukoha: päris kindlalt on riik halb omanik - mitte küll kõik, kuid enamik riigiosalusega ettevõtete nõukogudes olevatest poliitikutest on selleks tööks ebakompetentsed.

2001. aastal Riigikogu istungil, kui arutati kaitstavate loodusobjektide maade vahetamise otsustusõiguse üleminekut Vabariigi Valitsuselt keskkonnaministrile, küsis Riigikogu liige Ülo Tootsen ettekandjalt Neinar Selilt: "Aga me oleme ju harjunud ütlema, et riik on halb peremees?" Neinar Seli vastus: "Ma usun, et siin on vastupidi."

Kes on halb peremees? Ilmselt see, kelle juhitav üksus teenib vähe omanikutulu või toodab hoopis kahjumiga. Või on ka see halb peremees, kelle juhtimisel ei suudeta tagada rahvuslike huvide kaitset?

Ma ei saa mitte kuidagi aru, miks peavad riigile kuuluva ettevõtte nõukogus olema mittepädevad inimesed, olgu nad poliitikud või muud asjamehed, ja siis järsku, mahamüüdud ettevõtet hakkavad juhtima helged pead, kelle targal juhtimisel saab kahjumist hoopis soliidne kasum. Miks Soome hoiab kiivalt ALKO-t oma embuses? Kas Statoil toodab Norra riigile kahjumit? Kas Nestet doteerib Soome valitsus? Soome riik oma osalusega kontrollib kõiki oma suuremaid energiafirmasid, ka neid, kes Eesti Energia kõrval tegutsevad Eestis. Võimalik, et tunnistame oma mannetust ja leiame, et võõrriigi kontroll meie maal tegutsevates ettevõtetes on parem kui Eesti riigi oma. Kas riigi kui halva peremehe asemele tekkisid riigivara müügi järel head peremehed, kui meenutame Oru turbatööstuse, Pärnu linakombinaadi või Eesti Tubaka kurba saatust? Euroopas on teada kaks katset müüa raudtee erakätesse - Ühendkuningriigis ja Eestis. ?sna pea olid mõlema riigi valitsused sunnitud tunnistama, et kasumijahil erafirmad ei tahtnud või ei suutnud piisavalt investeerida raudtee ohutusse ja infrastruktuuri arendamisse. Mõlemad katse-eksimuse-riigid ostsid raudtee tagasi.

Eesti riik ei ole halb peremees. Ta on hea peremees, kui ta tahab seda vaid olla. On vaid oht ja võimalus omada eri tasandil olevaid halbu valitsejaid.

REIN RATAS, Riigikogu liige (Keskerakond)

 

Tekst on pärit Rein Ratase sõnavõtust 14. septembril Riigikogus.



Viimati muudetud: 23.09.2009
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail