Seletuskiri Keskerakonna volikogu 8. juuni 2013 otsuse „Volikogu otsus e-hääletuse korraldamisest Eestis" juurde.

2011. aasta Riigikogu valimistel

oli valimistel osalenud hääletajate koguarvuks 580 264 valijat ning elektroonilisel teel andis oma hääle 140 846 valijat. Seega oli e-hääletajate osakaal 2011. aasta Riigikogu valimistel 24,3% kõikidest osalenud hääletajatest. See on suur probleem, et turvalises jaoskonnakomisjonis pabersedeliga hääletamise asemel valisid paljud ebaturvalise elektroonilise hääletamise internetis.

Kahjuks ilmnes nii valimiste ajal kui ka nende järgselt e-hääletamisega seoses erinevaid asjaolusid, mis seadsid kahtluse alla e-hääletamise usaldusväärsuse tervikuna ning mis viitasid e-hääletamist reguleerivate õigusaktide olulistele puudustele ning vastuolule Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Vaatamata mitmetele

seoses e-hääletamisega esitatud kaebustele ja märgukirjadele nii Vabariigi Valimiskomisjonile (VVK), Riigikohtule kui ka õiguskantslerile ei tuvastanud mitte ükski eelviidatud instants oma otsustes e-hääletamisega seonduvate regulatsioonide vastuolu põhiseadusega, sest sisulist ja motiveeritud hinnangut keegi ei andnudki, kuna kõik e-hääletamise usaldusväärsust kahtluse alla seadvad kaebused ja märgukirjad jäid erinevate formaalsete sisulist läbivaatamist vältida võimaldavate asjaolude tõttu õiguslikult hindamata. Nii leiti näiteks, et kaebajal puudus antud küsimuses kaebeõigus, sest konkreetselt tema õigusi ei oldud rikutud, või et kaebus oli esitatud tähtaega rikkudes jne.

Selline sisulise hinnangu andmata jätmine

pädevate institutsioonide poolt jättis suuremale osale avalikkusest eksliku mulje, et e-hääletamisega on kõik korras, elektrooniliselt hääle andmine on turvaline ning mingeid probleeme ei esine. Tegelikkus oli 2011. aasta Riigikogu valimistel e-hääletust silmas pidades aga hoopis problemaatilisem, ning tänaseks on seda ka avalikult (sh Riigikogu tasemel) tunnistatud, sest 25. oktoobril 2012 on välja kuulutatud Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, mille põhiolemuseks on e-hääletamise regulatsiooni oluline täiendamine ning põhiseadusega vastavusse viimine.

Võrreldes varasemalt kehtinud valimisi

puudutavate seadustega on muudatustes kehtestatud e-hääletuskomisjoni institutsioon, mis muu hulgas peaks vähendama riivet valimiste ühetaolisuse osas, mis puudutab valimiskomisjoni otsuste peale apelleerimist. E-hääletamise reguleerimiseks on seadustesse viidud eraldi peatükk, kuid regulatsiooni sõnastus on sedavõrd üldsõnaline, et mingit kvalitatiivset edasiminekut e-hääletamise sisulistes küsimustes on raske märgata. Seadusega detailse reguleerimise asemel on oluliste küsimuste lahendamine delegeeritud VVK-le, kes enne valimisi kehtestab erinevad juhendid ja korrad ning nende vastamist põhiseaduslikele kriteeriumitele näitab vaid aeg. Kõnekas fakt on see, et Vabariigi Valimiskomisjoni moodustatud elektroonilise hääletamise komisjoni esimeheks on nimetatud

Tarvi Martens -

senine ebaturvalise elektroonilise hääletamise projektijuht.

Ka vastuvõetud seadusemuudatused võimaldavad valijatel oma elektrooniliselt antud häält muuta, mis, nagu juba mainitud, võib olla valimiste ühetaolisust ohustavaks teguriks, sest valimispäeval valimisjaoskonnas antud häält muuta ei ole võimalik. Uue ja väga olulise uuendusena on seadustesse sisse toodud elektrooniliselt antud hääle valijapoolse kontrollimise võimalus, kuid arusaamatul põhjusel seda normi enne 2015. aastat ei rakendata, mis tähendab, et 2013. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimised ja 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimised toimuvad eelduslikult taaskord selliselt, et kogu e-hääletamise usaldusväärsuse tagamine on pandud valija õlule. Juba selline olukord üksi tähendab tegelikkuses 2013. aastal korraldatavate valimiste e-hääletuse tulemuste ebausaldusväärsust, sest jätkuvalt ei ole hääletustulemuse kujunemine jälgitav ega verifitseeritav.

Interneti teel hääletamine

viidi Eestis sisse 2005. aasta kohalike omavalitsuste valimistel. Alates 2001. on Eestis loodud müüti e-valimistest, mis on ausad, läbipaistvad ja tehnoloogiliselt turvalised. Juurde mainitakse, et Eesti on tugev e-riik. 2007. aastal sai Eestist esimene ja siiani ainus riik maailmas, kus parlamenti oli võimalik valida, kasutades digitaalseid lahendusi. Viienda e-hääletamise ajaks 2011. aasta Riigikogu valimistel osales interneti teel juba veerand kõigist hääleandnutest.

Reeglina ei ole põhjust tavapärast hääletussüsteemi e-hääletusega asendada, kuna olemasolevate vahenditega on raske tagada vaba tahte avaldamist kodus toimuval hääletusel.

Enamik riike on traditsiooniliste pabersedelitega hääletamisega suurepäraselt hakkama saanud.

Mis on siis see probleem,

mida elektroonilise hääletusega lahendada püütakse?

Eestis kehtiva õiguse kohaselt korraldatakse e-hääletamist nii Euroopa Parlamendi, Riigikogu kui ka kohaliku omavalitsuse volikogu (edaspidi nimetatud KOV volikogu) valimistel. Iga erineva organi valimiste kohta on küll eraldi seadus, kuid oma sisus on need valimisi korraldavates tehnilistes küsimustes võrdlemisi identsed. Kõikide seaduste suhtes ülimuslik põhiseadus sätestab, et valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed ning hääletamine on salajane. Lähtudes ülaltoodust, peab valimisi reguleeriv seadus tagama nimetatud põhiseaduslike põhimõtete täitmise valimiste korraldamisel.

Elektroonilise hääletamise puhul on teravaid küsimusi tekitanud hääletamise salajasuse tagamine ning valija mõjutamise välistamine olukorras, kus valija hääletab interneti vahendusel kontrollimata keskkonnas. Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et valimised peavad olema üldised ja ühetaolised, hääletamine aga salajane.

Kui üks osa hääletab valimisjaoskonnas,

kus need tingimused on täidetud, siis teine osa teeb seda elektrooniliselt. Hääletamissedeliga hääletamise korral on tagatud hääletamise salajasus, sest pabersedelile hääletuskabiinis numbri kirjutamisel ei ole võimalik selle kirjutanud isikut enam hiljem tuvastada.

Elektroonilise hääletamise puhul tagatakse salajasus elektrooniliste vahenditega, kuid sellises salajasuse tagamise viisis ei saa IT-spetsialistide sõnul paraku olla absoluutselt kindel. Hääletamissedeliga hääletamise korral on tagatud kindel kord hääletamistoimingu läbiviimise juures. Elektroonilise hääletamise korral saab nii ühetaolisuse kui ka salajasuse nõue eiratud, sest kuidas saab valimiskomisjon tagada, et elektrooniline poolthääl pole tulnud teise isiku surve all, tasu eest, ebakaines olekus, vägivallaga ähvardades vms. Tekib tõsine oht n-ö häälte ostmise ja hääletamise mõjutamise osas.

Eestis kasutusel oleva süsteemi

kohaselt näidatakse arvutiekraanil hääletamise jooksul nii valija isikuandmeid kui tema tehtud valikut, võib mis tahes nuhktarkvaraga koguda andmeid hääletaja poliitiliste eelistuste kohta. Samuti laekuvad e-hääled VVK-le nn topeltümbrikus, kus on koos nii tehtud valik kui ka isikuandmed. Eesti puhul sõltub e-hääletamise salajasus VVK poolt rakendatavatest organisatsioonilistest meetmetest, mis tähendab seda, et kui VVK seda sooviks, siis oleks võimalik näha, kelle poolt iga e-hääletaja hääle andis. Seega puudub garanteeritud salajasus, mis takistaks hääle kokkuviimise hääle andnud isikuga. VVK-l ega valijal ei ole olemasoleva lahenduse puhul mitte mingit garantiid, et valimisprogramm teeb seda, mida ta peaks tegema. Seega rajaneb e-hääletus pimedal usaldusel.

2011. aasta Riigikogu valimiste ajal

kehtinud Riigikogu valimise seadus oli põhiseadusega vastuolus e-hääletamise puuduliku regulatsiooni ning osalise otsese vastuolu tõttu põhiseaduses sätestatud normidega.

Kõik valimisseadused keelavad aktiivse valimisagitatsiooni valimispäeval. Agitatsiooni keelu eesmärgiks on tagada, et valijat valiku tegemise ajal ja vahetult enne seda lubamatult ei mõjutataks.

Kuna e-hääletamine toimus teatava perioodi jooksul enne valimispäeva, siis 2011. aasta Riigikogu valimistel tegi 25% valijatest otsuse, olles avatud aktiivsele valimisagitatsioonile.

Lisaks oli e-hääletamist kasutavale valijale,

erinevalt valimispäeval valimisjaoskonnas hääletajatest, seadusega ette nähtud võimalus oma häält muuta. Valimispäeval valimisjaoskonnas hääletades, olles seadusega kaitstud aktiivse agitatsiooni eest, saab valija teha vaid ühe otsustuse, keda ta valib. E-hääletamise puhul oli aga antud valijale, kes on avatud valimisagitatsioonile hääletamistoimingut tehes, aga ka enne ja pärast seda, olenevalt sellest, millal valija hääletab, õigus oma häält muuta.

Täiendavalt rikkus valimiste ühetaolisuse nõuet

kaebeõiguse tagamine erinevate hääletamisviiside puhul. Eestis kehtivate valimisseaduste tähenduses on kaebus maakonna valimiskomisjonile või VVK-le esitatav taotlus vaadata läbi ja tühistada valimiskomisjoni otsus või tunnistada seadusevastaseks valimiskomisjoni toiming. Valimisseadused sätestavad, et kui üksikisik, kandidaat, valimisliit või erakond (edaspidi huvitatud isik) leiab, et jaoskonnakomisjoni toiminguga või valla või linna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada kaebuse maakonna valimiskomisjonile. Valimisseadustega on garanteeritud, et kui huvitatud isik leiab, et maakonna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada kaebuse VVK-le. Kui huvitatud isik leiab, et jaoskonnakomisjoni toiminguga, valla või linna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga, maakonna valimiskomisjoni otsuse või toiminguga või VVK otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, võib ta esitada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse (edaspidi nimetatud PSJK) seaduses ettenähtud korras kaebuse Riigikohtule.

Lähtudes ülaltoodust,

on jaoskonnakomisjoni otsustele ja protokollidele võimalik kaevata kokku läbi kolme astme. Arvestades, et kõige esimeses faasis selgitatakse hääletamistulemused välja just jaoskonnakomisjonis, on valimispäeval valimiskomisjonis antud häälte osas kolmekordne kontroll tagatud läbi kaebemenetluse. E-hääletamistulemused tegi aga 2011. aasta valimistel kindlaks VVK, mistõttu oli huvitatud isikule tagatud vaid üks aste oma kaebeõiguse kasutamiseks. Selline erinevate hääletamisviiside erinev käsitlemine ohustas tõsiselt valimiste ühetaolisust.

Valimised, mille raames teevad valijad, kes kasutavad erinevaid hääletamisvõimalusi, oma otsuseid üksteisest õiguslikult täielikult erinevalt reguleeritud olukorras, kus ühel viisil hääletajatele on antud võimalus oma häält korduvalt muuta ning teisel viisil hääletajatel sellist võimalust pole, ning kus ühel viisil antud ja seejuures õigusaktidega oluliselt detailsemalt reguleeritud hääletamisviisi puhul on huvitatud isikule tagatud kolmeastmeline kaebeõigus, kuid õiguslikult võrdlemisi blanketselt reguleeritud elektroonilise hääletamise puhul on vaid üheastmeline kaebevõimalus, ei ole ühetaolised.

E-hääletamist reguleerivate õigusaktide

ning nende alusel tehtavate toimingute puudustele juhtis 2011. aasta valimistel valuliselt tähelepanu lausa kurioosne juhtum, kus telesaates demonstreeriti e-hääletamise hõlpsat saboteerimist tarkvara abil, mis tegi kindlaks valija isiku ja tema poolt antud hääle sisu ning edastas nimetatud informatsiooni huvitatud isikule. Programmi rakendamise tulemusel saadeti valijarakenduse kaudu VVK-le vaid selline e-hääl, mille programm oli heaks kiitnud. Seega blokeeris programm kõikide nende häälte edastamise VVK-le, mille edastamist programmi looja soovis takistada. Demonstreeritud programmi rakendamisel ei jõudnud valija hääl VVK-ni, vaatamata sellele, et valijarakendus teavitas valijat, et tema hääl on VVK-le edastatud. Ka VVK elektroonilise hääletamise projektijuht kinnitas, et kirjeldatud rünne jääb VVK-l valijarakenduse sisse ehitatud kaitsemeetmetel tuvastamata.

Seega oli 2011. aasta e-hääletamise üheks põhiliseks sisuliseks probleemiks asjaolu, et kogu elektroonilise hääletamise usaldusväärsuse tagamise koormus pandi valijale, kuigi põhiseaduse kohaselt on see siiski riigi ülesanne. Demokraatlikus riigis ei ole lubatav, et valimisi reguleeriv seadusandlus võimaldab hääletamist korraldada selliselt, et hääletamistulemuste manipuleerimine kolmandate isikute poolt on võimalik viisil, et seda avastada ei ole üldse võimalik.

Tuleb tunnistada, et avalikkuse näilik rahulolu ja usk elektrooniliselt antud häälte vastavusse tegelikkusega on mõnevõrra üllatav ning seletatav siiski vaid üleüldise teadmatusega antud küsimuses.

Riik, kes on teadlik,

et valimissüsteemis on sellised olulised puudused, on kohustatud need koheselt likvideerima õigustloovate aktide vastuvõtmise kaudu, ning sellega hakati ka kohe peale valimisi tegelema, kuid paraku ei pööratud piisavalt tähelepanu 2011. aasta valimiste usaldusväärsusele, ning seega varjutavad kahtlused valimistulemusi tänaseni.

* Eestis kasutatavat elektroonilise hääletuse süsteemi ei ole ükski riik nii Euroopas kui ka maailmas pidanud nii heaks ja turvaliseks, et seda üle võtta. Oleme siiani, ka 12 aastat hiljem, oma süsteemiga ainukesed maailmas.

* Kui me vaatame valimisaktiivust Riigikogu valimistel aastatel 2007-2011 (sel ajaperioodil on e-hääletuse süsteem olnud kasutusel), siis aktiivsuse tõus on olnud väga marginaalne - vaid 5% - ning noorte osakaal (vanuses 18-34) ei ole kasvanud, pigem vastupidi. Lisaks on rahvusvahelised eksperdid ja vaatlejad olnud arvamusel, et elektrooniline hääletus ei ole Eestis uusi valijaid juurde toonud.

* Koos laiema levikuga on tõusnud ka elektroonilise hääletamise riskid ning ründajate motivatsioon. Erinevate ekspertide hinnangutel suudab iga võimekas arvutihuviline luua pahavara, mis võib meie tänases e-valimiste süsteemis muuta või kaotada elektroonilise hääle nii, et valija sellest teada ei saa. 2011. aastal demonstreeriti kurivara prototüüpi, mis suutis valija häält muuta või blokeerida selle jõudmise keskserverisse. Seetõttu otsustas Vabariigi Valimiskomisjon algatada pikemaajalise uurimisprogrammi eesmärgiga lisada e-hääle kontrollimise võimalus ning töötada välja järgmise põlvkonna e-hääletamiste protokoll. Tööde teostaja on Cybernetica koostöös STACC-iga ja allhanke kaudu ka Tartu Ülikool.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonil

OSCE/ODIHR oli 2011. aasta Riigikogu valimisi vaadelnuna elektroonilise hääletuse osas märkusi nii süsteemi testimise tulemuse avalikustamise osas; samuti esitati kahtlusi, kas süsteemi töökindluse osas ollakse ikka piisavalt kriitilised.

OSCE/ODIHR hinnangud Eesti valimiste ja ka interneti teel hääletamise suhtes e-hääletuse osas oli mitmeid tõsiseid märkusi ja ettepanekuid:

* e-valimiste süsteemi töökindlust kontrollib Riigikogu IT-osakond ehk sisuliselt on valimiste korraldus ja kontroll mõlemad Riigikogu kantselei enda käes. See võib OSCE hinnangul kaasa tuua olukorra, kus e-valimiste süsteemi töökindlusse ei suhtuta piisava kriitilisusega.

* Valimiskomisjon saab seaduse järgi e-hääletuse tulemused kinnitada; ei selgu, mis tingimustel saab komisjon need kinnitama jätta.

* Ei ole selge, kuidas ja mis alustel saab valimiskomisjon valijale teatada, et ta peab uuesti hääletama ja selleks valimisjaoskonda minema.

* Jääb selgusetuks, miks ei avalikusta valimiskomisjon elektroonilise hääletuse süsteemi eeltestimiste tulemusi, mis suurendaks usaldusväärsust ja läbipaistvust.

* Vaja on täiendada ja täpsustada elektroonilise hääletamise alast seadusandlust.

E-hääletamise reguleerimiseks

on seadustesse viidud eraldi peatükk, kuid regulatsiooni sõnastus on sedavõrd üldsõnaline, et mingit kvalitatiivset edasiminekut e-hääletamise sisulistes küsimustes ei ole toimunud.

Vastu võetud Eesti Keskerakonna volikogu VIII koosseisu VIII istungil

Tallinnas, 8. juunil 2013. a

Jaga |