Rene Toomse kaitses doktoritööd Eesti soovitavast juhtrollist tärkavate sõjaliste konfliktide lahendamisel

Tavapäraselt eeldatakse, et globaalseid probleeme saavad lahendada vaid suurriigid, kel on rohkem vahendeid ja mõjujõudu. Seega on väikeriigid oma julgeoleku tagamisel pigem lootnud koalitsiooniliikmelisusele ning suurriikide otsuste toetamisele. Viimase kahe kümnendi sõjad Lähis-Idas on aga näidanud, et suurriikide strateegiad ei ole aidanud tagada suuremat globaalset julgeolekut.

Toomse selgitab: „Mitmed konfliktipiirkonnad on muutunud veelgi ebastabiilsemaks ja massiline põgeniketulv Euroopasse on lääneriikidele saamas tõsiseks katsumuseks. See võib olla märgiks, et suured riigid on muutuvate oludega kohanemiseks liiga aeglased, ning traditsioonilised lahendused, nagu sõjalise jõu kasutamine ebademokraatlike valitsuste kõrvaldamiseks, ei loo pinnast soovitud stabiilsusele.

Seevastu väikeriigil on potentsiaali muutustega kiiremini kohaneda, leida nutikaid lahendusi ja rakendada pingete vähendamiseks tsiviileksperte. Edukad mõjutusoperatsioonid, mis lahendavad konflikti eos, säästes nii inimelusid kui ka sõjakulusid, on midagi, mis väärtustaks väikeriiki rahvusvahelisel areenil ja tõstaks oluliselt tema kaalu.“

„Otsides liitlasi ja täiendavaid vahendeid eelkõige teiste, sarnaselt mõtlevate väikeriikide hulgast, on Eestil võimalus võtta sellistes arendusoperatsioonides isegi juhtroll,“ rääkis Toomse.

Teisalt ohustab Ida-Euroopa riike järjest tõsisemalt Venemaa sõjalise tugevuse kasv ja agressiivne välispoliitika. Toomse leiab, et Eesti-sugusel väikeriigil on oma positsiooni ja julgeoleku tõstmiseks enam võimalusi, kui rakendada konventsionaalseid lahendusi ja loota koalitsiooni abile.

„Väikeriik peab end eelkõige intellektuaalselt lahti rebima kujutisest, et väike ei suuda suurele vastu saada. Tuleb osata filtreerida edukaid õppetunde meie senistelt vastastelt ja sellised meetodid enda kasuks tööle panna. Hübriidsõjapidamine on siin võtmesõnaks,“ lisas Toomse.

Oluliseks argumendiks senise koalitsioonistrateegia ebapiisavusest on Toomse sõnul NATO riikide kaitse-eelarve jätkuv vähenemine. Enamiku NATO riikide kaitse-eelarved räägivad teist keelt kui lubadused, ning ei saa kindel olla, et sõja puhkemise korral jõuaksid liitlased piisavalt kiiresti meile appi. Seetõttu on Eestil tõenäoliselt mõistlikum välja arendada ulatuslik ja terav mittekonventsionaalne sõjapidamisvõimekus, mis on oma edukust näidanud mitme lääneriigi vastaste kasutuses, mitte aga arendada suurriigi armee minimudelit.

Just Eesti Kaitseliit on unikaalne sõjalis-tsiviilvõimekusega organisatsioon, millel oleks nii ennetavates mõjutusoperatsioonides kui ka hübriidvõitluses kanda oluline roll. Samuti võiks Eesti erioperatsioonide grupp tõsisemalt keskenduda kriitiliste tsiviiloskuste rakendamisele plahvatusohtlikes piirkondades, kus peamised konfliktiallikad peituvad sotsiaal- ja majandussfääris ega ole lahendatavad relvadega. Erioperatsioonide operaatoritel on oluliselt paremad enesekaitse- ja ellujäämisoskused just seal, kuhu ükski tsiviilekspert vabal tahtel minna ei soovi, kuid kelle abita pingeleevendus paraku ei toimi.

Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.

Tallinna Ülikooli turundus- ja kommunikatsiooniosakonna teatest

Jaga |