Meie ajaloo puudutamine jätab sügavaid muljeid

Seejuures meie ajaloolased püüavad (lühidalt, kokkuvõetuna) Konstantin Pätsi fenomeni kirjeldada ja hinnata vaid Eesti ajaloos, väljaspool Euroopa ajaloo terviku konteksti, justnagu kõigis teistes Euroopa riikides toimunu ei saanuks mingil moel siinseid poliitilisi arenguid mõjutada.

Hitler sai võimutäiuse jaanuaris 1933, enam kui aasta enne Pätsi–Laidoneri „võimuhaaramist“. [Eesti Entsüklopeedia 4, lk 215, märksõna „kaheteistkümnenda märtsi riigipööre“: „Vapsidel (riigivanema kandidaat A. Larka) oli õnnestunud osava d e m a g o o g i a abil suurt mõju saavutada, neil oli lootust valimistel võita ning v õ i m haarata. (A.A. sõrendused)] Meie täna ei tea, mis o l e k s „õnnestunud osava demagoogia abil“. Ei tahagi teada, kas ja kelle või mille eeskuju vapsid järgisid!

Analoogne oli määramatus toonastele Eesti riigijuhtidele 1939. aasta suvel: „Eesti saadik Londonis Inglise välisministeeriumile: 7. juunil 1939. Vastavalt ajakirjanduse teadetele nõuab Nõukogude Liit Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Venemaa vahel praegu toimuvatel läbirääkimistel, et teatud tingimustel antakse Eestile automaatselt abi, vaatamata Eesti valitsuse enda arvamusele. Kui need teated peaksid olema õiged, on Eesti valitsus sunnitud pidama niisuguseid ettepanekuid Eesti neutraalsuse vastu suunatud ebasõbralikkuse aktiks.“ [Küllo Arjakas jt, „Molotovi-Ribbentropi paktist baaside lepinguni“, Perioodika, 1989, lk 45].

Me teame järgnevaid Eesti-väliseid, kuid meid vahetult puudutavaid 1939. aasta sündmusi vaid ühe kuu jooksul: MRP 23.08; Teise maailmasõja algus 1.09; CCCP sissetung Poolasse 17. O9; „Orzeli“ saabumine, interneerimine ja põgenemine Tallinna sadamast 18.09; Selteri ja Molotovi läbirääkimiste esimene voor Kremlis 24.-25.09; Selter, Uluots, Piip ja Rei läbirääkimistel Stalini ja Molotoviga 28/29.09; Selteri kohtumine Ribbentropiga Kremlis, öösel 29.09; NSV Liidu ja Saksamaa vaheline piirileping 29.09.

„Eesti delegatsioon konstateeris, et hoolimata läbirääkimiste sõbralikust toonist tuleb Nõukogude esindajate sõnavõttudest endiselt korduvalt ilmsiks sama tungivus ning ähvardav ilme ühes hoiatustega ähvardavatest ohtudest, mis Eestit ootaks pakti mittesõlmimisel. [---] kokkuleppe mittesõlmimisel võinuks eesti rahvast ähvardada mitte ainult sõda ja vallutus, vaid osaline hävitamine.“ Pakti sõlmimine 29.09. [ Küllo Arjakas jt, samast, lk 167]

Taustaks

David Vseviov: „Kui aga ajaloost on saanud üks ideoloogide ja poliitikute meelisvaldkondadest, siis, vähemalt minevikukogemustele tuginedes, on aeg häirekella lüüa. Ning meie variandis, ja viimase aja trendide jätkumisel, tuleks selleks ilmselt tõsiselt valmistuda.“ [Ajalugu kui lakmuspaber, PM 27.01.07.]

Ene Ergma: "Mängud ajalooga, ja seda pelgalt päevapoliitilise kasu saamiseks, on lugupidamatus meie riigi ja rahva ees, ning kõige rohkem nende ees, kes on Eesti iseseisvuse ja edu eest minevikus oma panuse andnud.”[august 2007]

Küllo Arjakas, Karl Soonpää: “1920. aastate algul püsis rahvusvahelistes suhetes ärevus. Saksamaa ei suutnud tasuda suuri reparatsioone ja kuulutas välja maksejõuetuse, riiki haaras seninägematu finantskrahh. Prantsusmaa üritas mitmeid vastuaktsioone ning piiras Saksamaad, sõlmides liidulepingud Poola ja Tšehhoslovakkiaga. Suurbritannia keeldus endale võtmast mandri-Euroopas uusi kohustusi. Olukorra arutamiseks kutsuti Genovas kokku konverents (1933), kuhu esimest korda kutsuti ka diplomaatia paariad Saksamaa ja Nõukogude Venemaa. Konverentsi käigus need kaks riiki lähenesid: otsustati sõlmida diplomaatilised suhted ning loobuda vastastikustest nõuetest. Peagi järgnesid Saksamaa ja NSV Liidu vahelised salalepped majandusliku ja sõjalise koostöö kohta. Rahvasteliidus arutati ohtrasõnaliselt üleüldist desarmeerimist, aga ei suudetud kokku leppida selle kontrollimehhanismides.“ [FAATUM, Eesti tee hävingule. Riigikontrolör Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939–1940. Küllo Arjakase koostatud, 2009]

Jaak Valge versus Magnus Ilmjärv: „Ajaloo Instituudi direktori Magnus Ilmjärve uurimus ”Hääletu alistumine” on kahtlemata viimaste aastate mõjukaim ajalooraamat. Muuhulgas on ta loonud eestlastele uue kuvandi president Konstantin Pätsist. Ilmjärve sõnum on karm. Päts, keda seni peeti üheks meie ajaloo ikooniks, oli Moskva palgal, äraostetud.“

Eesti Ekspress: „Kolm aastat pärast ”Hääletu alistumise” ilmumist väidab aga ajaloolane Jaak Valge, et Ilmjärve süüdistused Pätsi aadressil ei vasta paljuski tõele. Veelgi hullem, Valge sõnul on Ilmjärv moonutanud koguni arhiividokumentide sisu, et nood sobiks tema loodud konstruktsiooni. Mida aga kõnelevad arhiividokumendid? Arhiividokumentide ja Ilmjärve kirjutatu võrdlus viib kurvastavale tulemusele. Dokumendid räägivad üht, Ilmjärv teist. Niisiis on lugupeetud ajaloolane nende sisu moonutanud.“ [Eesti Ekspress, http://blog.cfe.ee/2007/06/ajaloolaste-lahing-konstantin-patsi-parast/ ]

Voldemar Kurese päevaraamatute [Hando Runneli ja Peep Pillaku 5-köiteline „Seitsme lukuga suletud raamat“] üks läbiv teemakäsitlus on seesama „hääletu alistumine“, mis oli ajanud Välis-Eesti kahte lehte lõhki. Täpselt samuti, nagu seda on „hääletu alistumise“ teema tüütuseni ülevalhoidmise najal isamaaliste (loe: end valgeks jõuks tituleerivad paduisamaalased) loosungitega vehkinud Isamaa, Res Publica Liit ja siis lõpuks Pronkssõduri teisaldamisega isamaaliseks muundatud Reformierakond.

Eesti Ekspress: „Kindlasti ei sekkunud Tõnisson ajaloolase uurimistöösse, ent vaated olid meestel sarnased. ”Helduri sõbrad pidid Pätsi vihkama,” on öelnud nii Jaan kui ka Heldur Tõnissoni lähedalt tundnud poliitik  Heinrich Mark. Kahjuks kumab ka ”Hääletust alistumisest” objektiivsust segavat vihkamist.“ [samas EE loos] Eeltoodut kajastab ja kinnitab samuti Kurese 5-köiteline päevaraamat. Olgu selles kontekstis neis päevaraamatuis mainitud teisitimõtlejaina „hääletusse alistumisesse“ suhtunud meile kõigile tuntud Rein Taagepera kui ka Kremlis Stalini ja Molotoviga pakti sõlmimise läbirääkimisi pidanud EW välisminister Karl Selter. Eks neidki oli Välis-Eestis tõrjutud oma peaga mõtlemise ja sellest tulenevate seisukohtade poolest. Ja sellest siis ka meie kaheksa- ja üheksakümnendate värskete, kohapealsete „vabadusvõitlejate“ suur sümpaatia Jaan Tõnissoni suhtes, rääkimata Postimehe vahetust seotusest selle mehe, muidugi Helduri nimega Tõnissoni suhtes.

Aga enne „hääletut alistumist“ oli leidnud aset Pätsi ja Laidoneri „võimuhaaramine“ märtsis 1934. Selles „haaramises“ Pätsi „pärispatt“ ju seisnevatki? Teisisõnu tänapäevasemalt: 1934. aasta „võimuhaaramine“ ning „vaikiv ajastu“ saidki „hääletu alistumise“ eelduseks ja siis ka tagajärjeks. Siinkohal tasuks asjaosalistel lugeda mõlema kaasaegse päevaraamatuid, nii Kurese kui ka Soonpää omi, millest eespool katked.

Mis ikka saanuks, kui vapsid o l e k s saanud 1934. aastal võimule? Rahvasuu ütleb, et O l e k s on paha poiss.

Peame olema täna ikkagi tänulikud „hääletule alistumisele“, sest vastasel korral meie ja siin ei arutleks täna ei Pätsi reeturlikkuse üle ega „hääletu alistumise“ tagajärgede teemal. Sest meie saatus olnuks teistsugune. Siin toimetanuks sootuks teised tegelased ja teine rahvas. Paraku! Eeltoodud „oleks’i“ varal ongi Eestit valitsetud. Ja rahvas, see rahvas, kes tegi läbi Laulva revolutsiooni, küsib jätkuvalt: „Kas sellist Eestit me tahtsimegi!“

Kas ikka peame täna „suud puhtaks rääkima“, Pätsile ja Laidonerile Eesti ajaloos t ä n a s e k s ette nähtud koha kätte näitama? Kui, kas siis ehk ei peaks neid veel süüdistama ka Teise maailmasõja vallapäästmises!? Sest viimasel paaril aastakümnel „Pätsi–Laidoneri kliki“ süüdistamine iseseisvuse taastanud Eestis on aset leidnud Euroopa ajaloo välises, kohalikus, hetke sisepoliitilises „soustis“, näidates nii 1934. kui ka 1939. aastal toimunut vaid läbi tänase poliitiku reaalsustmoonutavate prillide. Selleks ongi tarvis tõdeda David Vseviovi hoiatust, et „ … on aeg häirekella lüüa!“. Tegelikult tulnuks seda teha ammu, enne nn Pronkssõduri afääri.

ARVO ADELBERT,

sõjaaja laps, isehakanud ajaloohuviline,

Koeru, Põlendiku talu

[fotoallkiri]

NEID RAAMATUID TASUB LUGEDA: 807-leheküljeline „Faatum. Eesti tee hävingule 1939-1940“ sisaldab EW riigikontrolöri Karl Soonpää päevikut Eesti Wabariigi saatuseaastaist ning ainestikku Molotovi–Ribbentropi pakti tagamaadest. Voldemar Kurese viisköitmik (ilmunud Tartus 2006–2009) pakub EW kunagise väga mõjuka meediategelase ja 1944. aastast emigratsioonis tegutsenud ajakirjaniku ajaloovaateid.

Jaga |