Andkem noortele rohkem võimalusi

Tegelikult võiks väita, et kohalike omavalitsuste valimised on teatud määral kõige olulisemad valimised Eestis. On ju kohalikud omavalitsused inimestele kõige lähemal, vastu võttes ja ellu viies   otsuseid, mis inimeste elu vahetult puudutavad. Samal ajal kui näiteks Europarlamenti valides jääb meie hääl tihtipeale hüüdjaks hääleks kõrbes, on kohaliku tasandi valimistel antud häälel tunduvalt enam kaalu. Pärast valimisi on rohkem võimalusi omaenda valitud saadikul aeg-ajalt nööbist haarata ja pärida, miks üks või teine otsus just niisugusena vastu sai võetud.

Noore ja rohelisena pole poliitikas kerge olla

Eesti poliitiline kultuur on alles noor. Seda eriti võrdluses aastakümneid ja -sadu iseseisvust nautinud Euroopa riikidega. Mistõttu on põhjendatav, et Eestis on olnud poliitiliste hoobade juures peaaegu alati ka palju noori inimesi. 

Olen omal nahal kogenud, mida tähendab poliitikas olla noor ja roheline. Ehkki noortel on Eestis poliitikasse sisenemine kerge, sest  parteide noorteühenduste kaudu on tekitatud selleks soodne pinnas, pole üldse nii kerge selles oma väljakujunenud reeglite ja harjumustega mängumaal ennast kehtestada. Seda enam, et tihtipeale ei räägi noorte kandidaatide kasuks ka valimisharjumus - noori kandidaate pelgavad pahatihti valida isegi nende eakaaslased. Ometi on ka sellest hoolimata teatud määral märgata põlvkondade vahetumist poliitilisel maastikul. Ehk on see märk sellest, et kuidagi iseenesestmõistetavaks on muutunud tõsiasi: sarnaselt muude eluvaldkondadega ei saa ka poliitika olla jätkusuutlik ilma noorteta ja nende seisukohtadeta. Kui „pink on lühike" ning noori poliitilistesse protsessidesse kaasamise teel peale ei kasvatata, seda nii reaalsete kandidaatide kui ka valijaskonna osas, võib see partei, ning miks mitte ka riik, oma pillid kotti panna. Sest mingil hetkel pole enam kedagi, kes võtaks midagi otsustada ja vastutada. Nii sisenetakse oportunistide ajastusse, kus õigus on sellel, kes kõige kõvemini karjub või kõige rohkem maksab. Teatud määral on selliseid tendentse (õnneks mitte ohtlikult palju) märgata ka Eestis. Poliitiliselt haritud ja ühiskondlikke protsesse tajuv noor põlvkond on garantiiks, et seda ei juhtuks. Suur roll on selles peale erakondade endi noorteühendustel ja kodanikeühendustel ning loomulikult ka meedial.

Noored saavad vähe sõna

Selge on see, et ajakirjanduse ja meedia, nagu iga teisegi ettevõtmise peamine eesmärk on tulu teenida. Sama selge on ka see, et tihtipeale ei ole peamiseks müügiargumendiks loo puhul mitte tummine sisu, vaid sensatsiooniline pealkiri. Loomulikult pole see mingi kuldreegel, sest asjalikke ja mõistlikku mõttekäiku arendavaid artikleid ilmub samamoodi. Paraku kisuvad just ühiskondlikke protsesse ja poliitikat vildakalt ja pealiskaudselt kajastavad artiklid moraali alla. Kui tilk tõrva meepotis võib mee maitse rikkuda, siis sama kehtib kulbitäie meega tõrvapütis. Tõrv jääb sellest hoolimata tõrvaks.

Meedial on oluline roll arvamuste kujundajana ja maailmapildi vormijana. Mõnikord tundub ainult, et inimesed, kes vormivad artikleid, mille rõhuasetus on skandaalidel ja negatiivsuse kultiveerimisel, ei saa ise aru, kuivõrd vastutusrikas nende töö tegelikult on.

Ka käesolevate valimiste kontekstis näeme ajakirjanduses väga vähe noori ja noorsooteemasid käsitlevaid artikleid. Noorte kandidaatide representatiivsus meedias on praktiliselt olematu. Eks kohati võib ehk siinkohal süüdistada ka noori endid, kes pole „vanadele kaladele" omase poliitagiteerimisega nii sina peal. Aga ehk just seetõttu võiks meediaväljaanded pöörata pilgud ja abikäed noorte suunas, et nende inimeste ideed ja mõtted oleksid samuti esindatud. Et Eesti homsest päevast saaksid juba täna kõnelda meie tuleviku tegijad ja edasikandjad.

TIIT TERIK, Keskerakonna noortekogu esimees

Jaga |