Majakas ja virvatuled

Alustasin Tallinna linnavolikogus Keskfraktsiooni esimehena, kui meil oli fraktsioonis ainult 5 liiget, ja andsin selle ameti kümne aasta pärast üle, kui fraktsioonis oli 32 inimest. Oleme olnud kogu aeg kasvav ja tugevamaks muutunud erakond. Aga mida tugevamaks oleme saanud, seda vähem me meeldime teistele erakondadele. 

Keskerakonda kui tugevat konkurenti pole vaja

Tugevat konkurenti ei salli keegi, sest selline partner nõuaks oma põhimõtetega arvestamist. Kui Reformierakond või IRL räägib koostööst, siis peetakse silmas ikka seda, et koostöö küll, aga peaettevõtjad on nemad, partner võiks heal juhul olla alltöövõtjad. Ja sellise koostöö tulemusel viiakse ellu ikkagi kõigepealt peaettevõtja-juhterakonna ideed, ning kui siis veel vahendeid üle jääb, täidetakse ka mõni partneri  prioriteet. Seetõttu ei taheta partneriks tugevat erakonda, kes võiks  asuda koalitsioonis juhtpositsioonile. 

Kas mäletate 2003. aasta valimisi? Keskerakonnale olid need väga edukad - saime kõige enam hääli ja 28 kohta Riigikogus. Valimistele läksime astmelise tulumaksu ideega; see oleks olnud üks meie põhinõudeid ka uue valitsuskoalitsiooni moodustamisel, nagu ka pensionide tõstmine.  Selge, et parempoolsetele parteidele ei olnud see vastuvõetav. Aga kuna suurele osale inimestest meie põhimõtted meeldisid, siis polnud mõistlik tuua neid põhjuseks, miks ei peeta tõsiseid koalitsiooniläbirääkimisi Keskerakonnaga, kes ju võitis valimised. Aga põhjus leiti. Kaks päeva pärast Riigikogu valimisi olid lehtedes suured pealkirjad: „Riigikogus 28 kohta saanud Keskerakonna koalitsiooniläbirääkimised kuivasid kokku, kui keskkriminaalpolitsei pani altkäemaksukahtlustusega käed raudu Tallinna abilinnapeal Vladimir Panovil."

Eesmärgikindel halvustamine

Meiega sama palju kohti saanud Res Publica tegi koalitsiooni  tunduvalt vähem hääli saanud Reformierakonna ja Isamaaliiduga. Keskerakond oli kõrvale mängitud. Oluline polnud, kas Panov ka tegelikult oli süüdi või ei. Polnud ju -  selgus lõpuks. Aga see ei huvitanud enam kedagi. Tähtis oli, et Keskerakond ei pääseks tugevalt positsioonilt välja käima oma astmelise tulumaksu ja pensionide tõstmise  nõuet.  Küsimusele, miks valitsust ei moodusta kõige rohkem hääli saanud erakond, võis aga  rahumeeli vastata nii: nad on ju korruptandid, neil pannakse kohe kõigil käed raudu, ja meie nendega koostööd ei tee! Emotsionaalselt ülimalt mõjuv, eks ole?

Tähtis oligi tekitada emotsionaalne tõrge Keskerakonna suhtes. Kus on aga mängus emotsioonid, seal kaob mõistus.  See on meie konkurentidel väga hästi teada. Eestis ongi viimasel aastakümnel tegeldud Keskerakonna ja selle juhi Edgar Savisaare vastu negatiivse tausta tekitamisega. Ja edukalt. Nii edukalt, et isegi mõned erakonna enda liikmed on hakanud kahtlema: aga äkki ongi parem, kui Savisaare asemel juhiks erakonda keegi teine? Äkki muutuvadki kõik siis meie vastu lahkeks, sümpaatseks, koostöövalmiks, äkki võetaksegi siis meid ka kampa?

No ei võeta! Pole ju loogiline arvata, et kui Keskerakonda juhiks Savisaare asemel keegi teine, et siis oleksid parempoolsed erakonnad lahkelt nõus meie astmelise tulumaksu ideega või tasuta koolitoidu laiendamisega või pensionistaaži arvutamise muutmisega nii, et üks tööaasta annaks vähemalt ühe pensionistaaži-aasta?! Ei oleks! Aga meil poleks ka enam tugevat erakonna esimeest, kes suudaks läbirääkimistel meie põhimõtteid kaitsta.

Võimuvõitluses ja kasumiahnuses on kõik vahendid lubatud

Kui ma omal ajal olin Eesti Ajakirjanike Liidu esimees, hakkasin hoogsalt ajama asju, et ka ajakirjanikeliit oleks Kultuurkapitalis osaline nagu enne sõda ning et selles oleks ka ajakirjanduse sihtkapital. Sinisilmselt arvasin, et teised loomeliidud on solidaarsed ja toetavad seda mõtet - ikkagi ju ühesugused loomingulised töötajad! Mu lihtsameelsus lahtus, kui kuulsin: kõik teised loomeliidud olid lõrinal selle vastu, sest siis jääks ju nende supp lahjemaks, kui veel üks sööja juures! Täpselt sama on ka poliitmaastikul - keegi siinolijatest ei tunne rõõmu, kui kõrvalerakond kosub, vastupidi - tehakse kõik, et mõni erakond lausa kaoks! Seda rohkem ruumi - valijate hääli! - on allesjääjatel. Ja nii ongi sellega hoolsalt tööd tehtud. Kui Rahvaliidu lammutamine käis, siis ennustasin: kui nendega ühele poole saadakse, on järg meie käes! Eks ta nii on läinudki, et iga hinna eest püütakse nüüd nõrgestada Keskerakonda, suurimat ja tugevamat konkurenti.

Kõige tõhusam lammutamismoodus on alustalade läbisaagimine. Sestap siis käibki  turmtuli Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare pihta. Laskemoonaks pole mitte argumendid ja faktid, vaid kuuldused ja oletused. Kasvõi seesama Venemaalt raha küsimine.

Me peame ühte hoidma

Tallinna linnapea küsis raha kiriku ehitamiseks, aga löödi lärmi, et küsis erakonnale valimiste jaoks! Ja kui seda ei saanud tõestada, siis öeldi: mis siis, et küsiti kiriku ehitamiseks, küllap sealt oleks ikka midagi ka erakonnale pudenenud! Ja et kui erakonnale raha ei küsitudki, siis tekitatud käraga hoiti ära see, et sihuke küsimise mõtegi oleks pähe tulnud! Aga negatiivne emotsionaalne õhkkond oli enne valimisi tekitatud, hulk valijaid Keskerakonna suhtes eitavalt häälestatud. Teiselt poolt - Edgar Savisaar sai aegade suurima häältekoguse! Nii see asi ongi - lollitada, emotsioonidega pead segi ajada õnnestub ikka suhteliselt vähestel, suurem osa inimestest suudab säilitada siiski selge mõistuse. Ja selge mõistus ütleb: kui tahad, et Eestis midagi muutuks, et siin hoolitaks mitte suurkapitali huvidest, vaid edendataks ka keskmist ja väike-ettevõtlust, ning hoolitaks igast inimesest, mitte ainult kõige kõrgema tulu saajatest - siis, jah, tulebki toetada Keskerakonda. Mida tugevam on Keskerakond, seda reaalsem on inimsõbraliku valitsuse tulek.

Meie erakonna programm, mis on põhipunktides kindel olnud juba ligi paarkümmend aastat, on see majakas, mis meile teed näitab. Kahjuks on aga kogu aeg vilkumas ka virvatulukesed, mis sellelt kursilt kõrvale meelitavad.

Ahvatletakse praegugi: vahetage oma esimees välja, ja teie ees on roheline tuli valitsusse, kõrgetele ametipostidele, riiklikele hüvedele! Jah, võib-olla mõnele inimesele ongi, aga mitte erakonnale, mitte meie partei ideede teostamiseks. Karel Rüütli sai küll isiklikult korraliku äraelamise, aga mis sai tema juhitud erakonnast?  Rahvaliitu ei saadud lammutada ilma tugevat juhti kõrvaldamata. Villu Reiljan asendati Karel Rüütliga, ja kunagine üsna tugev erakond kadus poliitiliselt kaardilt. Nüüd tahetakse seda teha meiega.

Ei tasu lasta ennast ahvatleda vilkuvatest virvatuledest ja konkurentide mesijutust. Meid võetakse tõsiselt ainult siis, kui oleme piisavalt tugevad. Tugevad oleme aga siis, kui ei lase omaenda sees pindu ajada ja jääme ühtseks. Me oleme üks väheseid erakondi, kus on igati toetatud noorliikmeid ja hoolitsetud selle eest, et  peale oleks tulemas väärikas vahetus, kes on saanud hea koolituse kohaliku omavalitsuse töös ja juba ka Riigikogus. Meil on tugev ja karismaatiline  juht, Eesti üks väheseid tõelisi poliitikuid ja riigimehi, ning teda toetab tegus juhatus, mis pärast kongressi muutub ilmselt veel tugevamaks.

Elame veel!

TOIVO TOOTSEN

[fotoallkiri]  05.12.2009. Oli päev, mil valiti Keskerakonna juhatus. Tänaseks on see juba mingil määral muutunud.

Jaga |