Miks on Eestile vaja veel üht parteid?

MARGUS LEPA,      17. märts 2004


Et meeldiva inimese, toimetaja Urmi Reinde küsimusele lühidalt ja ausalt vastata, alustagem algusest, kui tulevased radikaalid veel tuttavadki polnud.

Eestimaalaste Radikaalse* Erakonna loomise idee küpses Eesti Vabariigi iseseisvuse säilitamise ja "suurendamise", elik siis "eurojaatajate" ja "euroeitajate" omavahelise "võitluse" (nagu neetud, iga sõna jutumärkides) kastmes.

Idee küpsemine

Viimaseks tilgaks meie karikasse said möödunud augustis Paides toimunud ümarlauad, kus tehti lõplikult selgeks, kes on "tallinna tavakarjerist" ja kes hoolib Eesti ja eestlaste iseolemisest. Olles Paide ümarlaual esindatud mitme inimesega ning varjamata oma vaateid ja kuuluvust ütlesime lahti Uno "lauaülem" Silbergist, Vello "skribent" Leitost, Ivar "professor Miilas" Raigist (kes omakorda esitas ümarlauale ultimatiivse kirja, milles nõudis ümarlauast lahtiütlemise ähvardusel oma (kahemehe)organisatsioonile ümarlaua juhtimise õigust ja endale allumist), Andres "jõuline", "tema-tahe-sündigu" Mäeverest, Arne "plakatitrükkal" Otterist, Anti "imetlege-mind" Poolametsast, Jaanus "viisteist-milli-kampaaniaks" Raidalist ja mitmestki teisest eneseimetlejast (kelle nimede esile toomata jätmise pärast vabandan), kuna nende ideekesed tuginesid tavalisele rahalunimisele ja oma huvides kasutamisele.
Vaadates tagasi perioodile laulvast revolutsioonist tänaste juhtide pürrosliku võiduni euroreferendumil, peame tõdema, et kui teise vabadusperioodi juhtide tegevus on olnud õige, siis on nende "eesmärk" aimatav, et mitte öelda läbinähtav.
Vaadates meie tänaste juhtide poliitilist kuuluvust eurolaua taga, näeme, et Kallas ja Savisaar on ühe idee eest väljas. Küsime: miks te siis siin, Eestis, erinevatesse parteidesse kuulute?
Kui nüüd mõelda veel ühe nende "aatekaaslase" peale, siis see on Vladimir Volfovitsh Zhirinovski, kelle esindajalt Kristiina Ojuland eurofunktsionääriks kandideerimise käigus Peterburis "dobrod" saama käis...
Mis ühendab meie viimase aastatosina juhte - riigitruudus, kultuur, rahvas või tühipaljas võimuiha, mille nimel ollakse valmis omavahel ükskõik milles kokku leppima, et aga riigipiruka juurde jääda? Või on ehk ühendav jõud hoopis valijaskonna orjameelsus ja vaimne küündimatus, mis ei lase kõlavaid loosungeid läbi näha?
Parteide ladvikud lepivad omavahel kokku, kuidas reeta oma valijaskond ja kuidas võimu nimel teineteise reetmisi võimukoalitsiooni nime all paremini varjata.
Parteide liikmed lasevad endi hulgast valida truualamlikud delegaadid (tuletame meelde kas või Keskerakonna kongressi, mille euroeitava tulemuse kommentaariks ütles eurojaataja, et saalis olid "valed inimesed"), kes oma Pavlovi refleksidele tuginedes "õigesti" hääletavad.
Pensionärid on tühise (ent nendele tähtsa - iga ka juba selline) rahasumma eest äraostetavad, ülejäänud seltskond (rahvas? kodanikud?) on "väikesed inimesed, kellest midagi ei sõltu", sest kõva pool neist reedab riigi, loobudes poliitilisest aktiivsusest ja selle väljendusest oma kandidaadi ülesseadmisel ja tema poolt hääletamisel. Ja riik liigub vääramatul kursil, mida iseloomustab kõrval toodud tabel.
See ongi Eestimaalaste Radikaalse Erakonna idee küpsemise lugu.

Idee teostamine
Tänast Eestit iseloomustab juhtimises Petri punnpositsioon: kujutlege, et te olete ujulas ja ronite mööda redelit kõrgesse hüppetorni. Poolel teel jääb teile ette algaja hüppaja, kes üles ronides närvi läks ja nüüd kinnisilmi meeleheitlikult käsipuu külge klammerdub. Alla ta ei kuku, sest olete ta selja taga, aga üles samuti ei roni. Selline on meie täna oma kohta hoidev "rahva tahte väljendus", keda rahvas ise kogemata kombel üleval hoiab. Mida teha? Punnida ülespoole ja jäädagi oma peaga tema kannikaid müksima?
Õige lahendus on jätta argpüks sinna, kus ta on, laskuda alla ja minna üles torni seda teed mööda, kus tee vaba on ja ükski "issanda imetlusobjekt" ees ei töllerda. Kui redelile klammerdunu oma närvist üle saab ja tunneb, et teda altpoolt ei toetata, tuleb või kukub ta varem või hiljem ise alla.
Meie tegevuse põhieesmärgid on:
1. Tagada eestlaste jätkusuutlikkus ajalooliselt määratletud maa-alal.
2. Luua pikaajalise arengukavaga Eesti Vabariik, mille otsene ja esmane ülesanne on tagada eestimaalaste turvalisus ja väärikad elutingimused ning mille põhialuseks on rahva eelistused.
3. Taastada Eesti Vabariigi tegevus kodanikele eluliselt tähtsates valdkondades.

Meie põhijõud on Eesti Vabariigi kodanik. Kodanik on Eesti Vabariigi suurim väärtus, kellele omakorda suurim väärtus on Eesti Vabariik.

Meid ühendab kultuur, millest kasvab välja meie riik, mille seadused on loodud meie endi vajaduste järgi meile. Me tahame neid seadusi austusega täita. Ja, kummaline küll, täna on see radikaalne idee!

*radikaalne - põhjalikku uuendust taotlev, otsustav, juurteni tungiv; äärmuslik, käremeelne.

Meie põhijõud on Eesti Vabariigi kodanik. Kodanik on Eesti Vabariigi suurim väärtus, kellele omakorda suurim väärtus on Eesti Vabariik.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)