Savisaare vastus ultimaatumile: Lähme siis kõik üheskoos pensionipõlve pidama!

RALF R. PARVE,      12. mai 2004


Keskerakonna büroos toimus 6. mail Edgar Savisaare kohtumine protestikirjaga ühinenud erakondlastega. 27st avaldusele allakirjutanust jäi kohapeal silma kuusteist: Marika Anari, Andres Ellamaa, Uno Kivik, Peeter Kreitzberg, Olev Laanjärv, Jaanus Marrandi, Sven Mikser, Taavi Nirk, Georg Pelisaar, Viive Rosenberg, Raul Rosenberg, Mati Tartu, Liina Tõnisson, Hans Vinkman, Jüri Võigemast ja Harri Õunapuu.
Erakonna juhatuse liikmetest viibisid kohal veel Marika Tuus, Heimar Lenk, Ain Seppik, Enn Eesmaa ja Vilja Savisaar. Lisaks erakonna büroo töötajad ning Kesknädala ajakirjanikud.
Edgar Savisaar teatas rahumeelselt, et taolise avaldusega väljatulek ning oma mõtete avaldamine on mõistlik. Kesknädalas ilmunud Andres Ellamaa artiklis ilmutatud pelgus, et sõnumitooja lastakse maha, on aga pragmaatiline ning katteta.
Sõnavõtuga alustas erakonna asutajaliige ja endine aukohtu esimees Uno Kivik. Ta leidis, et erakonna juhtkond pole võtnud kuulda altpoolt tulevat kriitikat, erakonna aseesimeheks tulevat nimetada erakonna kongressil enim hääli saanu. Mitte aga nii, et aseesimehed nimetab erakonna esimees, nagu on seda erakonna põhikirjas senini õigeks peetud. Praeguses olukorras pidas Kivik õigeks, et Savisaar peataks oma esimeheks oleku ja oleks vaid Tallinna linnapea. Vajalik olevat ka erakorralise kongressi kokkukutsumine.
Liina Tõnisson leidis, et arupidamise tulemus oleks kokkutulnutele kurb, kui mindaks laiali ilma mingite tulemusteta. Tõnissoni väitel ootasid opositsionäärid konstruktiivsust mitmes olulises otsuses. Tõnisson rõhutas, et olles kogu aeg Savisaarega ühes paadis, ei eita ta üleskerkinud probleeme ega Keskerakonna programmi. Kõigist probleemidest olevatki ammu püütud rääkida, enne kui jäigaks muututi.
Teatavasti sisaldas "27 kiri" ultimatiivseid nõudmisi, milles lubati kompromisse otsida alles pärast Edgar Savisaare lahkumist erakonna eesotsast ja Vilja Savisaare loobumist parlamendifraktsiooni juhtimisest. Mingeid konkreetseid meetmeid erakonnatöö ümberkujundamiseks kiri ju ei sisaldanud.
Olev Laanjärv meenutas aegu, mil ta oli 1991. aastal Savisaare valitsuses siseminister ja rääkis kunagisest majanduspiirist ning Rahvarindest.
Georg Pelisaarele tegi muret, et diskussioon ei alanud erakonnasiseselt, vaid viidi sellest väljapoole. Ta leidis, et erakonnas on toimunud tõsine kihistumine ja tal oli etteheiteid valimisnimekirjade koostamise protseduurile.
Meenutaks siinkohal kihistumisega seoses, et paljudki kirjale allkirjutanud on oma elujärjega jõudnud nn esimesse Eestisse. Seda just teises Eestis elavate valijate häältega.

Järgnevalt võttis sõna eelmise Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Viive Rosenberg. Viive Rosenberg teatas kohalviibijatele, et Keskerakonna programm on hea, erakond on võitnud mitmed valimised, kuid pole saanud võimule. "Miks me pole võimul?" küsis kõneleja ning leidis, et see on demokraatia Keskerakonna moodi.
Kuluaarides kõneldakse, et Siim Kallase valitsuses olnud keskerakondlastest ministrid olid äärmiselt pettunud, et nad ei saanud pärast valimisi enam ministriportfelle. Üksnes Edgar Savisaar on selles süüdi, et nüüd peavad nad Riigikogu opositsioonipingil istuma. See on aga nendele sunnitöö ning galeeriorja põli. Kummaline, et Kreitzbergile Riigikogu aseesimehe kohale hääletamisel oma toetuse andnud isamaaliitlased ning sotsiaaldemokraadid suudavad opositsioonis viibimist tunduvalt tasakaalukamalt taluda.
Raul Rosenberg esitas mureküsimuse, et miks peab häbenema seda, et ollakse keskerakondlased. Ühiskond vajab positiivset sõnumit, milleks hirmutatakse aga euroohtudega. Lõpetuseks teatas Raul Rosenberg, et "27 kirjale" on veel toetajaid. Mingeid konkreetseid arve ta siiski ei nimetanud.
Ants Vinkmann tundis muret, et erakonna esimees olevat liigselt linnapeastunud ning avaldanud survet Tallinna ümbritsevatele valdadele. Mille suhtes, konkreetsemalt selgust ei saanudki.
Kõrvaltvaatajana võis märgata, kuidas sõnavõtnute "sisukad ettekanded" valmistasid Liina Tõnissonile ning Peeter Kreitzbergile märgatavat piinlikkust. Ent nemad ega ka keegi teine ei sekkunud.
Jüri Võigemast meenutas erakonna juhatusele saadetud kirja, mis käsitlenud Riigikogu aseesimehe valimist. Sõnum aga seisnud selles, et erakond on puhkeseisundis ning Res Publicale pole suudetud pakkuda väärilist vastuseisu. Keskerakond polevat üritanud konkurentsivõime tõstmist ja erinemist.
Erakonna peasekretär Kadri Must aga imestas, miks pole mainitud kirja erakonna büroole saadetud.
Sven Mikser oli senistest sõnavõtjatest esimene, kes suutis konkreetse ja arusaadava problemaatikaga välja tulla. Ta nõudis, et erakonna esimees peataks oma tegevuse ja tema ülesandeid täidaks aseesimees Enn Eesmaa. Lisaks soovis ta allakirjutanute nimel, et erakonnasiseselt ei edutataks sugulasi. Muuseas – sellise nõude saaks ju esitada vennastele Reiljanitele ning perekond Kelamitele. Erakonna aseesimehed tuleks edaspidi valida kongressil ja koostöölepped teiste poliitiliste jõududega sünniksid arutelu tagajärjel. Veel nõuti erakonna infojuhi Evelyn Sepa asendamist kellegi teise ja professionaalsemaga ning ajaleht Kesknädal vajavat teistsugust juhtimist. Kes ja kuidas, teada ei saanudki.
Edgar Savisaar sai seejärel ettepanekute teksti, millel polnud ühtegi allkirja. Sellekohase märkuse peale andsid läkitusele oma allkirja Sven Mikser ja ülejäänud kohalviibinud opositsionäärid.
Siis sai sõna Andres Ellamaa. Filosoofiadoktor esines oma tiitli vääriliselt. Ta tegi ettepanekuid erakonna volikogu tulemuslikumaks tööks ja erakonnale liitlaste leidmiseks. Ühtlasi mainis ta, et Lepiksoni ning Soosaare lahkumine ust paigutades polnud mõistlik. Kesknädala teemat käsitledes leidis sõnavõtnu, et õige oleks korraldada arutelu lehe sisu muutmise teemal, mitte aga teha katteta etteheiteid. Samuti oleks tarvis leida raha autorite tasustamiseks. Andres Ellamaa ei nõudnud erakonna esimehe lahkumist. Vastupidi, ta leidis, et Edgar Savisaar võiks võimeka poliitikuna täie jõuga juhtida erakonda ning jätta linnapea ametikoha keskerakonna aseesimehele. "Meie mesilastaru vajaks kordategemist," leidis Andres Ellamaa.
Mati Tartu pidas vajalikuks kinnitada, et "me ei nõua privileege", vaid erakonna demokratiseerumist. Vaja olevat uusi ideid. Kuigi siseopositsioon ei pea vajalikuks Kesknädalaga üldsegi suhelda, leidis kõneleja, et ajalehes ilmub vaid ühekülgseid artikleid.
Harri Õunapuu tegi etteheiteid erakonna juhtimisele ja vastutusele, konkreetselt tõi ta välja Tallinna ja Harju-Rapla maakonna suhted.
Jaanus Marrandi väitis, et "27 kirja" ultimatiivseid nõudmisi ei suvatsetud arutada, vaid avati nende pihta turmtuli. Kummaline, sest kogu Keskerakonna vastane ajakirjandus kiitis opositsionääre lausa nõrkemiseni!
Taavi Nirk kommenteeris oma allkirja andmist sellega, et Keskerakonnaga ühinenud Õigusliku Tasakaalu Erakond ning Rohelised ei saanud Keskerakonna valimisnimekirjas kohti, mis taganuks nende erakondade juhtide pääsu parlamenti. Edastamaks oma põhimõtteid Eesti avalikkusele.
Peeter Kreitzberg leidis, et tal on erakonnas olnud helgeid hetki. Etteheited põhinesid Euroopa Liiduga seonduval temaatikal. Lisaks ei meeldi talle Keskerakonna noorteorganisatsiooni "nägu", mis olevat vaid barrikaadivõitlejate oma.
Lõpetuseks võttis sõna Edgar Savisaar. Kõigepealt korrigeeris ta esitatud väiteid. Ta kinnitas, et Pelisaare jutt kihistumisest erakonnas peab paika. Aseesimeeste valimise küsimustes on vaja muuta erakonna põhikirja, mida saab teha vaid kongress. Arutelu käigus avaldatud mõte, et keegi panevat poliitikutele "sõnad suhu", pärineb luulude maailmast. Erakonna esimees väitis, et etteheidetega esinenud poliitikud suhtlevad harva ja väga vähe maapiirkondadega, seetõttu on ekslik teade, et erakonna volikogu ei töötavat. Selle on tõeliselt tööle pannud Kalev Kallo ning Värner Lootsmann. Volikogu, nagu ka erakonna juhatus, arutavad kõiki olulisi küsimusi. Piinlik, et mõned juhatuse liikmed, kes ei vaevu koosolekutele kohale ilmuma, teevad nüüd etteheiteid.
Kesknädal on nende tegijate nägu, kes sinna kirjutavad. Kui aga keegi ajalehele ei kirjuta, siis ei maksa tal ka toimetust süüdistada. Sven Mikser oli pikka aega ajalehe kolleegiumi esimees – miks ta siis ei teinud ajalehte "paremaks"?
Lõpuks teatas Edgar Savisaar, et ta on poliitik, kellega arvestatakse. Hoolimata sellest, kas ta on või ei ole Keskerakonna esimees.
Edgar Savisaare sõnul on kõik erakonna otsused tehtud kollegiaalselt. Sellest tulenevalt kutsus ta opositsionääre üles esitatud "süüd" jagama, sest väidetavad eksimused on tehtud üheskoos.
"Teie seas on kaks erakonna aseesimeest (Peeter Kreitzberg ja Sven Mikser) ja erakonna finantsesimees (Liina Tõnisson). Ning Siim Kallase valitsuse ministrid. Miks te sellisel juhul aastate kaupa oma kohtadel istusite ja midagi ette ei võtnud? Lõpetame siis erakonna juhtimise kõik üheskoos. Mina siit erakonna esimehe laua tagant, teie aga Riigikogust. See on minu vastus teile. Teil on rahva mandaat, minul lisaks ka erakonna mandaat. Avame tee järgmisele ešelonile. See ootab oma võimalust ja ma pean seda õigeks ootuseks. Minu ettepanek on selge – lähme poliitilist pensionipõlve pidama. Me kõik oleme asendatavad. Otsige endale head ametikohad, mille saamist valdate paremini kui mina. Mina võin minna teaduslikule tööle või kirjandusse.
See pole kuigi kallis hind, kui Edgar Savisaar läheb ära. Tänan teid kirja eest, mida erakonna juhatus edaspidi arutama hakkab. Te valetate oma dokumendis, kuid seal on ka tõsiseid küsimusi. Osa nendest probleemidest võib arutluse alla minna järgmisel kongressil. Ja järgmine juhatus annab siis oma vastuse.
Meil on aga praegu juhatuse liikmeid, keda ootame üle pika aja meie istungile.
Lõpetuseks – koos me tulime, koos ka läheme, lugupeetud Riigikogu liikmed. Ma tahaksingi lähiajal näha – kas te lahkute või on see hind teile liiga kallis."
Erakonna esimees lõpetas, kuuldavasti läks osa rahulolematutest Peeter Kreitzbergi kutsel edasi Toompea lossi toimunut arutama. Igatahes mingit pressiteadet sealtpoolt ei järgnenud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)