Eetika ja pragmaatika terav konflikt

Ühel poolel on need, kes ütlevad „ärme torgi minevikku, vaatame vaid tulevikku", või kes ootavad, "et saaks selle jama ükskord kaelast ära", nagu mõni "arvamusliider" on hiljuti väljendanud.

Teisel pool on need, kes mäletavad minevikku ja tahavad vaadata mitte üksi lähitulevikku, vaid ka kaugemasse tulevikku, ning kes on suures mures meie riigi ja rahva saatuse pärast.

Nende kahe vahel on ka hulk segadusse aetud inimesi, kes ei taha küll lasta end ja oma riiki pügada, ent tahaksid siiski olla selles vaidluses "võitjate poolel". Lisaks need, kes on käega löönud ja lootuse kaotanud: rong läinud, mis siin enam vehelda!

Minu seisukoht on lihtne ja selge: õiglast tulevikku pole võimalik ehitada ebaõiglasele alusele. Kuritegudest Eesti rahva ja riigi vastu ei saa ega tohi mööda vaadata. Kes seda siiski püüab, teeb tahes-tahtmata end paratamatult nende kuritegude õigustajaks.

Tartu rahu kui rahvusvahelise õiguse üks osa kehtib tänini. Meil tuleb rahulikult ja kindlameelselt sellesse uskuda ning teistelegi selgitada. Seda ootan eeskätt ka meie riigijuhtidelt ja iga tasandi riigiametnikelt, samuti meediajuhtidelt ja ajakirjanikelt.

Jõhker vägivallapoliitika ega toores sõjaline jõud ei loo õigust. Me ei tohi sellele alluda. Õigust ei loonud ka Stalini punane pliiats, mis tõmbas joone ENSV ja VNFSV vahele, lõhestades Setumaa. See on vaid üks lüli pikas kuritegude ahelas.

Minu ja iga Eesti Vabariigi kodaniku ees on siin moraalne valik - olla õigluse või ülekohtu poolt. Ja me vastutame oma järeltulevate põlvkondade ees, kas me tegime õige valiku.

TÕNU KUUSEMAA, üks paljudest, kes armastavad Eestit

Jaga |