Kadrioru karussell vajab õlitamist

PEETER RAHNEL,      03. juuli 2002


Valimisi on võrreldud karusselliga. Mitte ainult pöörlemises osalejal paratamatult tekkiva kordusvisiooni, vaid ka valimismasina ja tehnika sujuva korralduse tõttu.
Arnold Rüütli kinnitamise järel Eesti Vabariigi presidendi ametisse on aga tekkinud kummaline olukord. Valimiskarussell ei olekski nagu peatunud. Krigiseval vurrkannil on positsiooni sisse võtnud ekspresident Lennart Meri. Kas ta teeb seda teadlikult või kasutavad tema ego valimistulemuses pettunud Isamaaliidu vihkamisest tulvil "õilishinged"?
Erilise mõnuga teavitavad rahvast presidendi kõnekomistustest Eesti Päevaleht ja riigitelevisioon oma uudistesaadetes, riigiraadio saatejuhid-kommentaatorid ammutavad oma teksti vürtsitamiseks lõike presidendi sõnavõttudest. Ei tohiks neile seda pahaks panna. Vastupidi, meedia peab auga pidama ühiskonna valvekoera ametit. Rõhutaksin auga pidama. Need õelalt tsiteeritud-kommenteeritud eksimised ja ebalemised on aga valdavalt põhjustatud presidendi Kadrioru meeskonna halvast tööst või tegematajätmistest, millele on viidanud ka Urmo Soonvald SL Õhtulehes. Seoses sellega tekitab uue protokolliülema tulek Välisministeeriumist Kadriorgu lootustandva värske tuulepuhangu sumbuvas lossiõhustikus, kuid teades EÜS-i ja ekspresident Meri ning Tarandite pere rolli välisministeeriumi ametnike komplekteerimises, kordaksin Baskini poolt öeldut: kahtlused kaovad, kuid kõhklused jäävad.
NATO poole liikuvas Eestis sahistatakse veel mitut versiooni Meri, Laari, Luige ja Kanniku toel riigi kaitsestruktuurides end soojalt sisse seadnud tegelaste soovist diskrediteerida Rüütlit kui riigikaitse kõrgemat juhti. Selle hetkeni, kui Meri oli veel president või kuni Isamaaliidu suursoosik oleks selleks saanud, ei olnud vaja kaitsejõude vabastada presidendi kui riigikaitse kõrgema juhi faktilise kontrolli alt. Nüüd tahetakse militaarstruktuurid allutada ainult poliitikute ja sõjaväelaste kontrollile.
Rüütli keelevääratust Põlvas esitatakse suisa kuritööna, Meri apse tema viimase ametiparaadi ajal ei võetud mainidagi. Uurimist ühe relvil pataljoni marsist Tallinna peale loetud aastate eest ei ole põhjalikult teostatud. Naiivsete ja petetud jäägrite epopöa ei tekkinud samuti iseenesest. Millistel kaalutlustel ikkagi tahtis Lennart Meri Venemaale ära anda suure osa Eesti territoriaalvetest? Kas häma Meri Moskva-sõidu eel Laari valitsuse ajal ja hiljem Meri poolt Moskvas sooloprojektina sõlmitud nn juulilepete asjus oli teadlik? Kas lähenev seniilsus või ihalus lähitulevikus suure naabriga ühineda sundis Merit USA presidenti Kamtshatkale kalastama kutsuma?
Naeruväärseks on muutunud ekspresidendi staatuse ja käitumismallide väljatöötamine ning kinnistamine Lennart Meri poolt. Oma viimases ametikõnes pühendas ta suure osa ajast oma tulevase eriseisuse rõhutamisele ja kinnistamisele. Praegused, väidetavalt protokollilised kohustused võimaldavad igal sobilikul ja sobimatul juhul Meri küll üksinda, küll koos abikaasaga Rüütli kõrvale paigutada - seesinane püüd presidenti varjutada ei ole enam koomiline, vaid suisa hale! Kuhu on siis kadunud need paljureklaamitud esinemised kogu maailmas, kas tõesti ainult Euroopa Konvendis valitsuse esindajana kaasalöömine ei võimalda maailmakodanikel osa saada Meri sädelevast andest? Või ei ole potentsiaalsed vastuvõtjad huvitatud, et kirgastunud Meri sodiks gloobust või muid rariteete, põlistamaks neil oma Viimsi villa asupaika?
Kadriorgu tagasi tulles jääb üle vaid president Rüütlile ja tema kaasale meelekindlust soovida, et nende meeskond saaks jäägitult tööle pandud Eesti Vabariigi ja presidendi institutsiooni, mitte aga oma eelmise tööandja kahtlasemaigulise tunnustuse heaks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)