Püromaanid, vabadusvõitlejad või pätikamp?

Kesknädal,      12. veebruar 2003


Otsa tegi lahti Madis Jürgen

Eesti Ekspressi ajakirjanik Madis Jürgen kirjutab 5. veebruari artiklis "Sassi-Jaani põletasite ka maha?" vabaõhumuuseumi Sassi-Jaani talu tulekahju ning 1924. aasta 1. detsembri mälestusmärgi põlemapanemise seostest. Sassi-Jaani maha-põletamise lugu püüti kaua hoida suures saladuses. Lõpuks jäidki süütajad teadmata. Aegumise tõttu on ära visatud ka uurimistoimikud.
Vaid tänu vabaõhumuuseumi teaduri Hanno Talvingu huvile säilisid osaliselt poiste ülekuulamisprotokollid, vähemalt selles osas, mis puudutas Sassi-Jaanit.
Kuigi aprillis 1985 tegi eriti tähtsate asjade vanemuurija U. Kikkas kindlaks, et Peeter Bötker ega teised poisid polnud Sassi-Jaani põletamisega seotud, jäi suur hulk küsimärke õhku. Uurimis-toimingute käigus kuulati üle mitmeid teisigi poisse, sealhulgas ka tolleaegse tervishoiuministri esimese asetäitja Väärti poeg.
Poiss küll pääses, kuid isa asus millegipärast "tootvale" tööle Laevanduse haigla peaarsti asetäitjana (Siiani on levinud arvamus, et põhjuseks oli hoopis AU-8 ja sellega seonduv. Täpseid kuupäevi ja asjaolusid ei suuda või ei taha meenutada enam keegi.)

Pioneeride pargi poistekamp

Otsad viivad jällegi nn Piukapargi kambani. Toomas Ild räägib ülekuulamisprotokollis, et just Pioneeride pargis istudes rääkis Bötker talle kultuurimälestise põletamisest. Hirmuäratavalt palju on faktilisi kokkulangevusi. Hooplemist mäletavad nii mõnedki poiste eakaaslased. Neile on küll rohkem meelde jäänud Piukapargi poiste "kangelasteod" teiste laste välismaistest rõivastest väljatõstmisel, kuid Bötkeri armastust tule ja leegiheitjate vastu mäletavad 20. keskkooli lapsed ja õpetajad samuti.
Sassi-Jaani talu oli süüdatud professionaalselt spetsiaalse süütepulbriga mitmest kohast. Arusaamatuks jääb, kust poisid võisid küll seda pulbrit saada. Asi on lihtne - tegemist oli tõenäoliselt Teise maailmasõja aegsetest mürskudest pärit püssirohuga, mis vene mürskudes pulbrina ja saksa omades "makaronidena" peidus oli.
Muide, olgu siinkohal lisatud, et seda kraami Männiku metsades ka hulgaliselt leidus. Pioneeride (nüüd Toomkuninga) tänava lapsed teavad aga rääkida, et kui seal tänaval trassi kaevati, tuli mulla seest välja hulgaliselt sakslaste kiivreid, pealuid ja ka sõjaväelist kraami.

Kas ka Rannapiiga?

Ülekuulamisel olla poiste käest küsitud muuhulgas Rannapiiga kohviku mahapõletamise kohta, kuid asi vaibus samuti.
Kuna nendest aegadest on möödas pea kakskümmend aastat ja lugu on praegu poliitika ja va-limiskampaaniaga võimsalt ülevürtsitatud, otsustasime võtta ette tõsisema uurimismatka aastatesse 1982 – 1985. Eeltoodus võib samuti olla faktivigu ja oletusi, mistõttu vaid teie abiga, head lugejad, saame taastada ajaloolise tõe.
Kes siiski pani põlema Niguliste kiriku, Sassi-Jaani talu, Draamateatri vastrenoveeritud saali ja lühtri, Rannapiiga kohviku?
1924. aasta 1. detsembri mälestusmärgist on selgelt vähe.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)