Nädala juubilar AGO USTAL 80

Ago Ustali töö:

*1952-1954 Mustla masina-traktorijaama ajaleht

*1954-1959 Tõrva rajooni ajaleht

*1959-1961 Valga rajooni ajaleht

*1961-1981 Noorte Hääl

* 1981-1991 Kodumaa

Tema sulest on ilmunud raamatud: „Läbi külatänava", „Tütar ja memm, teised ka", „Sealt taevast kõrgelt ülevalt".

Meenutab Valve Raudnask:

„Kunagi alustati lehelugemist lugudest, mille all oli Olev Antoni, Evald Jõgise, Ago Ustali või Julius Tillo nimi. Need nimed tähendasid ajakirjanikke, kes hoolisid inimesest ja eesti keelest. Ago Ustali nimel on veel oma lugu. Kogumikus „Eesti ajakirjanike elulood III" kirjutab ta: "Nimes võib olla inimese saatus, koguni ta elu ja surm, vahepealsest rääkimata.

Mu isa Paul Alver olevat tahtnud mind oma nime peale võtta - ja miks ma peaksin selles kahtlemagi, aga enne jõudis ta ära surra (1937). Nii jäin ilma kaunikõlalisest Alveri perekonnanimest, aga Ustali nime kaitse all, paberite järgi teenijatüdruku Ella pojana elasin ma täie tervisega üle okupatsioonid, Nõukogude oma eriti (paljud Alverid läksid külmale maale). Emagi ütles, et vaata vaid, kuidas ikka võib teinekord vedada."

Kui elasime taas Eesti Vabariigis, hämmastasid Ago Ustalit need, kes suure suuga kuulutasid, et astusid komparteisse ainult selleks, et parteid seestpoolt õõnestada. Oma viimases raamatus „Sealt taevast kõrgelt ülevalt" teravmeelitses ta: „Kuidas selle kohta öeldaksegi - saagisid oksa, millel ise istusid. No on ikka vabadusvõitlejad küll, ei halastanud iseendalegi."

Samas raamatus kirjutab Ustal ajakirjanik Peedust, kes kord kolhoosikorda taevani kiitis, aja muutudes igasuguse ühistöö tulist tõrva täis kallas. Sealjuures Peedu ei põdenud põrmugi. Peedude meelest ajakirjanik ongi võitjate, kes need ka poleks, suhtekorraldaja.

Kes viskaks Peedude pihta esimese kivi? Kõik ajakirjanikud sõltusid (ja sõltuvad) ajast. Aga ülekohtune oleks kogu nõukogudeaegsele ajakirjandusele muld peale ajada. Meie lehtede tiraažid ei oleks nii suured olnud, kui sealt midagi lugeda poleks olnud.

Olles 18 aastat Ustaliga koos Noorte Hääles töötanud, julgen väita, et ta ei teinud nimme teisele inimesele kurja ega haiget. Ei oma lugudes ajalehes ega kolleegidele toimetuses. Tema arusaamised elust ja inimesest algasid mõistmisest, mitte hukkamõistmisest.

Eraldi tuleks märkida Ago Ustali väga head läbisaamist eesti keelega. Kui ta töötaks praegu ajakirjanduses, ei nimetaks ta uut tööd „väljakutseks", ei kirjutaks „skisofreenilisest olukorrast" ega ütleks kellelegi „tänud"."

Meenutab Linda Järve:

„Ago Ustal oli üks kolmest peatoimetajast, kelle ajal ma „Noorte Hääle" toimetuses töötasin. Kui seal tudengina praktikal olin ja 1971. aastal tööd alustasin, oli Ago juba väga hinnatud ajakirjanik. Kui ta mõne noore kolleegi lugu kiitis, siis oli see kiitus palju väärt. Ago ei olnud noorte tunnustamisega kitsi.

Tal oli noorematele palju õpetada. Peatoimetajana tegi Ago igale toimetusse tööle tulnud noorele sulesepale ruttu selgeks, et sel pole õigust end esimesel, teisel või kolmandal tööpäeval või töökuul ajakirjanikuks nimetada. Ajakirjaniku nimetus tuleb välja teenida. Selle annavad sulle lugejad, kui nad su omaks võtavad. See oli toona üldisem suhtumine, sest ka ajakirjanike liitu sai noor astuda alles pärast paariaastast kutsetööd toimetuses. Lihtsalt tänavalt sisseastunu või praeguses kõnepruugis lapsajakirjanik pidi end enne tõestama. Oma loominguga.

Agole ei meeldinud sugugi üldine pruuk istuda laual. Toimetuse sekretariaati tulles vaatas ta niimoodi istujaid pahaselt ja ei unustanud ikka ja jälle neile meelde tuletada, et tagumik ei käi laual - laual käib leib.

Mäletan pikki vaidlusterohkeid jutuajamisi Agoga - kui alles päris algaja olin, siis kõnelesime põhiliselt sõnaseadmise teemadel. Ajakirjanduskeelest ja ajakirjanikumeelest. Ago oli väga hea sõnavaldaja, lopsaka rahvaliku ütlemisega, täpseid väljendeid otsiv ja loov. Sõnademängu varju ei jäänud ka tema andekus ja oskus alati leida huvitavaid teemasid, ikka maast ja inimestest - ja kirjutada neist nii, et lugeja loetut nautida sai.

Ago oskas ka kivid pehmeks rääkida: kui ta kelleltki midagi tahtis, siis käis tollele nii kaua peale, kuni too tüdis ja lubaduse andis tahetu ära teha. Kas see just Ago parimate omaduste hulka kuulus, aga tulemusrikas oli igal juhul, sest nii jõudsid Ago kaudu lehte kõige huvitavamad teemad. Ja tal oli hea „lehenärv", hoogu ja jaksu päevast päeva põnevat ja üldinimlikku leida. Kui ta vahepeal korraks lehetoimetusest ära, ajakirjatoimetuses oli, siis ei tundnud ta end oma sõiduvees ja oli ajalehes varsti tagasi.

Kui juba „Nooruse" toimetuse juhina sageli Moskvas käisin või mööda liiduvabariike sõitsin, panin tähele, et Ustali nimi oli ta kaugetele kolleegidele hästi meelde jäänud ja tegi neile palju nalja. Ikka ja jälle öeldi: „Ah etot tot redaktor, kotorõi ustal" („Ah, see on see toimetaja, kes väsis") ja paluti teda tervitada. Ajakirjanikuna aga tundus Ustal väsimatuna."

Meenutab Ivo Pilve:

„Lootsin Vikipeedia peale, kui tahtsin värskendada oma mälu ajast, mil töötasin Noorte Hääles. Nördisin, kui Vikipeedia Noorte Hääle lehekülg avanes. Info oli nii puudulik kui ka eksitav. Täiesti uskumatult ei leidnud ma sealt peatoimetajate nimekirjast ei Ago Ustalit ega ta mantlipärijat Enn Siimerit, küll aga ajakirjandustegelase, keda ei oska Noorte Häälega rohkem seostada kui ehk lugejana. Lisaks sassis aastaarvud. Et Vikipeedial ametlik toimetus puudub, siis pole kelleltki aru pärida.

Olen olnud tööl mitmes toimetuses. Kuid Noorte Hääl oli esimene ja sinna kutsuti mind samal aastal, kui Ago Ustal määrati lehe toimetajaks. Esimesepäevavestlus oli lühike. „Hea, et oled lõpetanud TPI [praegune Tallinna Tehnikaülikool], teed vahet tornkraanal ja traktoril. Kirjutamisoskus on iseenesest mõistetav, kuid leida, millest on vaja kirjutada (sõna „vaja" eriti rõhutades), pole alati kerge."

Usaldus oli Ago Ustali üks iseloomuomadusi. Usaldada vanu kalu, see on arusaadav, kuid ta ei kõhelnud ka roheliste suhtes. Tundsin seda kriitikaartikleid kirjutades omal nahal korduvalt. Aga ühel korral eriliselt.

Olin olnud toimetuses tööl vähem kui kolm aastat, kui Viljandis toimus autoringrajal raske õnnetus. Vormelite kokkupõrkest paiskus üks pealtvaatajate hulka. Tagajärg: raseda naise surm ja mitu rasket vigastust. Hakati otsima süüdlast. Pikkamööda kerkis kirves rahva hulka lennanud võidusõitja pea kohale. Tema vastu algatati kriminaalasi. Minu jaoks tundus olevat võimatu, et võidusõitja peab vastutama ohutuse eest raja kõrval. Sama meelt olid paljud spordispetsialistid, juristid ja koduperenaisedki. Otsustasin juhtunut uurida. Ustal oleks võinud olla ettevaatlik - soovitada väheste kogemustega korrespondendil mitte toppida oma nina ülimalt keerulisse õiguslikku juhtumisse. Selle asemel ta toetas mind. Andis nõu. Temagi mõistis, et võidusõitja ei saa süüdi olla. Nõuanne oli aga lihtne - tagatasku materjalipakk peab olema kopsakam kui see, millele tugineb artikkel.

Peale usalduse andis toimetaja mulle aega looga tegeleda igal ajal. Aega kulus väga palju, õnnetusest artikli ilmumiseni terve aasta. Sel ajal polnud minust toimetusele suurt kasu, tekitasin vaid komandeeringukulusid, sest sõelusin Tallinna ja Viljandi vahet kes teab kui palju kordi. Kõige kaalukamad dokumendid said suletud Ago Ustali raudkappi. Muide, üks neist oli riigiprokuratuuri templiga paber, milles juhendati Viljandi Rajooni Rahvakohut, millise paragrahvi järgi sportlane süüdi mõista. See varjutas tõsiselt arusaamist erapooletust õigusemõistmisest. Ja võidusõitja mõistetigi süüdi!

Ilmus Noorte Hääle artikkel „Ettevaatamatus küll! Kuid kelle?". Ilmus vaatamata sellele, et riigi abiprokurör oli mind telefoni teel hoiatanud rahva eksiarvamusele viimise eest.

Lehelugu siiski raputas õigusemõistmisaparaati. Kas või artikli viimase lausega: „Kahtlemata tunneb üldsus huvi, milline vastutus lasub võistluste korraldajatel Vana-Võidu ringrajal juhtunus."

Ustali närvid võisid sisimas kõvasti piniseda, sest ettevaatusabinõuna sai artikkel küll keskkomitees viseeritud, kuid mitte õigusala kureerivas osakonnas. Oli „valgeski majas" (nii nimetati nõukogude ajal kompartei Eesti peahoonet, kus praegu asub Välisministeerium - Toim.) õigluse eest seisvaid sõdureid.

Ülemkohus saatis kohtuasja täiendavale uurimisele, kuni võttis selle oma menetlusse ja mõistis võidusõitja õigeks.

Aastapikkune töö ei läinud luhta. Julgen küll väita, et see oli terve toimetuse võit. Aga ilma ausa ja julge peatoimetajata poleks olnud see võimalik."

Meenutused Noorte Hääle kolleegidelt kogus

EVE OSA

Jaga |