Eesti ei taha saada sotsiaalseks, vaid rikkaks

Sotsiaalsest fenomenist ei tea paraku ei Taavi Rõivas ega ka Margus Tsahkna midagi. Vähemalt pole kumbki selle kohta sõnakestki öelnud.

Tegelikult on kõne all riigi kui sellise orientatsioon laiemalt - kes on kelle ja mille jaoks? Kehtiv perekonnaseadus kannab ju küll perekonna terminit oma nimetuses, kuid perest kui sellisest pole seal üldse juttu, ja mis eriti veider - pole isegi perekonna määratlust! Jutt käib seal ju abielust, kusjuures abielu pole riikliku kaitse all, sest riigis sünnivad ju üle poole lastest abieluväliselt. Riigis pole sellest sooja ega külma kellelgi, ka kõrgeimal võimalikul, isegi mitte demagoogilisel tasandil. Seaduse alusel ja selle tähe järgi sünnivad need lapsed väljaspool perekonda.

Kus on see sotsiaalne riik?

Sotsiaalsest riigist Eesti puhul juttu ei ole

Sotsiaalsest riigist saab rääkida juhul, kui inimeste sotsiaalsed ja majanduslikud garantiid on kinnitatud riigipoolsete kohustustena. Muu hulgas tähendab see seda, et riik üritab viia miinimumini või ideaalis üldse välistada õigustamatud sotsiaalsed erisused. Nagu näiteks paljuräägitud ja vähetuntud Iraanis, kus mõiste sotsiaalne tähendab seda, et inimestel võivad küll olla ühtedel kullast ja teistel savist taldrikud, kuid sööki peab sinna saama nii üks kui ka teine taldrikuomanik.

Kui Iraani näide ei kõlba, siis võtkem või Saksamaa Föderatiivse Vabariigi põhiseadus 1949. aastast - seal on samad asjad kirja pandud.

Sotsiaalne riik erineb õigusriigist

Jah, võib öelda, et sotsiaalse riigi põhimõtted mõnevõrra erinevad õigusriigi põhimõtetest. Kui seaduse ülimuslikkus, kohtute sõltumatus, võimude lahusus jm laieneb kõigile, siis sotsiaalses riigis on riik inimesele võlgu. Ta peab mitte ainult kindlustama, vaid suisa garanteerima töö- ja tervisekaitse, riikliku toetuse perele ja invaliididele, kindlustama pensionid, ja need ei saa olla vaid pro forma, millest ei jätku isegi Türisalu pangale sõiduks.

Inimesel omakorda on täielik õigus seda kõike nõuda.

Õigustatult ja ootuspäraselt leiab sotsiaalse konstitutsiooni üldjuhul „sotsialistlikes" konstitutsioonides, meil on reeglina võimul end parempoolseteks nimetavad seltskonnad, ja sellest ei räägita. Meie põhiseaduses, muide, puudub sõna „inimene" sootuks ja „rahvas" on vaid organ, kes valib parlamendi, ei enamat.

Sotsiaalse riigi viis (enamusele) märkamatult käibest välja Mart Laar oma artiklis „Eesti uued sihid", mille ta kirjutas 2005. aastal. Laar esitab seal küsimuse: milliseks riigiks tahame (täpsustamata muidugi, kes on need „me") saada, kui esialgsed sihid on saavutatud, s.t on ühinetud nii EU kui ka NATO-ga.

Ta pakub välja viis võimalust - võime tahta saada rikkaks, sotsiaalseks, roheliseks, targaks või rohkearvuliseks riigiks. Laar arvas, et valida tuleb vaid üks, ja siis asub ta kirjeldama sotsiaalseks riigiks saamise perspektiivi.

Ta kirjutab, et sihiks võiks olla töötuskindlustuse ja töötuabiraha viimine keskmisele Euroopa tasemele. Suund sinna tooks kaasa maksutõusu ja julge laenamise ning lisaks ka sissetulekute suundumise pensionifondidesse. Ilmselt tuleks siis hakata tööjõudu väljast sisse tooma, kuna oma rahvast pensionäride ülalpidamiseks enam ei jätku.

See kõik võib nurjata Eesti majandusliku eduloo ja teha eluvõimetuks Eesti kui juba kujuneva heaoluriigi, arutles Laar. Võib siis isegi uputada eestlased võlgadesse.

Ansip vastas sellele teadupärast loosungiga: viie rikkama hulka, marss!

Perekonda vaja vaid maksumaksjate tootmiseks

Eelpoolöelduga seonduvalt on kodanike sotsiaalsed õigused põhiseaduses ära toodud enam kui iseäralikul viisil - 1. osa p. 27 määrab, et „perekond kui rahva säilimise ja suurenemise ning riigi alus on riigi kaitse all". Sama paragrahvi 5. osas on aga juba nii: perekond peab hoolitsema oma abivajavate liikmete eest!

See tähendab seda, et EV põhiseadus deklareerib otse, et perekonda on riigil vaja vaid eestluse säilitamiseks ning uute maksumaksjate tekitamiseks. Aga abivajavate perekonnaliikmete abistamine on juba pereliikmete, mitte enam riigi asi.

Kui nüüd tulla jutu alguse juurde tagasi, siis sotsiaalse riigi põhimõtted koosnevad just nimelt riigipoolsetest kohustustest ning inimeste õigustest - ähmane „riiklik kaitse" ei kanna välja mingit võrdlust riikliku imperatiiviga „on kohustatud", ja ses mõttes on meie riiklik sotsiaalsus küll enam kui küsitava väärtusega.

Mida tähendab „riikliku kaitse all"?

Sama riiklike kohustuste määratlematus vaatab vastu 4. osa p. 28 - „Paljulapselised perekonnad ja puuetega inimesed on erilise riikliku ja kohaliku omavalitsuse hoolitsuse all".

Perekond kui „ühiskonna alustala", mis on „riikliku kaitse all", vastab riigile samaväärselt - nagu öeldud, pooled lapsed sünnivad väljaspool perekondi. Isegi Moldova põhiseadus ütleb muide, et kõik see „peab olema riigi poolt inimestele garanteeritud"!

Kivisildnik on tabavalt märkinud, et meie moraal on allakäiguteel. Perekond on tõesti otsekui ühiskonna rakuke. Paraku ei tule nende rakukeste ühinemisest meil enam midagi välja ning mingit kõrgemat organismi ei sünni. Aga parem kasvõi ainurakne, kui üldse mitte midagi.

Härra sotsiaalminister, kas sobib?!

ANDRES RAID, teleajakirjanik

[esiletõsted]

Taavi Rõivasel oleks õigus, kui me sotsiaalmaksu ei maksaks.

EV põhiseadus deklareerib otse, et perekonda on riigil vaja vaid eestluse säilitamiseks ning uute maksumaksjate tekitamiseks. Aga abivajavate perekonnaliikmete abistamine on juba pereliikmete, mitte enam riigi asi.

[pildiallkiri]

MART LAAR ILMA RATASTOOLITA: Kui Andres Raid järeldab seaduste põhjal, et abivajavate pereliikmete abistamine on vaid pereliikmete ja mitte enam riigi asi, siis Mart Laariga läks teisiti - talle anti kõrgepalgaline töökoht Eesti Panga nõukogus. Kuid talutama peab teda endistviisi arstist abikaasa.

Foto erakogust: Haapsalu taastusravikeskus, mai 2013

Jaga |