Nädala juubilar KAMAL JUMBLATT 100

Kes oli Jumblatt ja kes on druusid? Või mis riik on üldse Liibanon? Kõige lihtsamalt öeldes on Liibanon piirkond Vahemere idarannikul – nii nagu Eesti on piirkond Läänemere idarannikul. Liibanoni pindala on 10 tuhat ruutkilomeetrit, Eestist neli korda väiksem, aga rahvaarv on 6 miljonit, kuus korda suurem kui Eestis.

Eestlastele sai Liibanon tuttavaks seoses pantvangidraamaga 6 aastat tagasi, mil rööviti seitse Eesti ratturit. Jalgratastel Süüriasse matkanud Eestist pärit turistid läksid kaduma Liibanoni idaosas Zaḩlah' linna tööstuspiirkonnas, vahetult pärast Süüriast naasmist. Ratturid viidi teadaolevalt tagasi Süüriasse, Damaskusesse, kus neid kinni hoiti. Hiljem toodi nad uuesti Liibanoni ja lasti lahti samas kohas, kus nad olid kinni võetud.

Hilisemate sündmuste valguses pole ime, et Eesti ratturid Süüriast naastes kinni võeti. Esiteks näitab see Süüria mõju Liibanonis, teiseks arenes juba siis Süüria presidendi Bashar al-Assadi ja lääneriikide vastasseis ning kujunesid Süüria ja Venemaa liitlassuhted. Kuivõrd Eesti on NATO liige, siis peeti Eesti rattureid vaenlase agentideks. Pärast šokki pääsesid eestlased siiski vabadusse ja tulema, ent nende vangistus võttis aastateks eestlastelt huvi sealkandis omal käel ringi rännata.

Sellest ajast uurisid nii mõnedki eestlased välja, et Liibanon on olnud aastakümneid Süüria ja aastasadu Pärsia mõju all. Samas kõrval on Iraak, endine Mesopotaamia, kaasaegse tsivilisatsiooni häll, kus arenes välja sumeri kultuur. Sumerite Gilgameši-eepos omakorda arvatakse olevat Piibli eelkäija; sellest arenesid välja juudi, islami ja kristluse usundid. Tegemist on piirkonnaga, kus inimene elas juba 45 000 aastat tagasi ehk siis, kui nüüdisinimene viimaste avastuste põhjal kujunes välja Aafrika inimese ja Euroopas elanud neandertali inimese ristumisel. Võrdluseks, Eestisse tuli inimene arvatavalt 10 000 aastat tagasi.

Kuigi Liibanon asub lõunapool ja on märksa vanem, on selle piirkonna saatus väga sarnane Eestiga. Nii nagu Eesti on olnud aastasadu kahe kultuuri vahel, on see Eestist veelgi pisem piirkond olnud samuti kahe kultuuri – juutide ja araablaste – vahel. Liibanonlaste saatus pole olnud kergem kui eestlastel.

Liibanoni kohta kirja pandud teated ulatuvad teise aastatuhandesse enne meie ajaarvamist, kui see oli osa Kaananimaast. Kananiite mainitakse Piiblis ja teistes juudi päritolu tekstides. Tegemist oli rahvaga, kes asutas teadaolevalt Jeruusalemma. Lisaks leiutasid kananiidid esimese 24-tähelise tähestiku. Hiljem arenes sellest foiniikia tähestik, mis mõjutas kõiki Vahemere-äärseid rahvaid.

Kreeklased kasutasid Liibanoni kohta terminit Foiniikia. Foiniiklased olid kuulsad oma meresõitjate poolest – nad valitsesid Vahemerd tuhande aasta jooksul. Foiniiklaste asutatud linnad Põhja-Aafrikas olid Cadiz (praegune Maroko rannik) ja Kartaago (praegune Tuneesia rannik). Siin saab tõmmata paralleele viikingiajaga Eestis – Eesti viikingid olevat vallutanud ja maha põletanud Rootsi vanima asunduse, Sigtuna linna. Ühe teooria järgi olid just Eesti viikingite röövretked põhjuseks, miks rootslased võtsid vastu ristiusu, lõid mesti sakslastega, vallutasid ühiselt muinas-Eesti alad ning orjastasid eesti rahva.

Foiniiklaste alad vallutas 539. aastal enne Kristust suur idanaaber Pärsia, mistõttu paljud foiniiklased emigreerusid, muu hulgas Kartaagosse. Etteruttavalt olgu öeldud, et Kartaago langes alles mitusada aastat hiljem Rooma riigi vallutuse läbi.

Liibanon on maailmas üks vanemaid kristluse kantse – kristlus jõudis sinna juba 1. sajandil ja 4. sajandil läks Liibanon Ida-Rooma riigi ehk Bütsantsi koosseisu. Edasi järgnesid mitmesaja aasta vältel Rooma–Pärsia sõjad, kus Liibanon käis käest kätte. 7. sajandil vallutasid moslemid Süüria alad ja koos sellega ka Liibanoni. Kuigi islam ja araabia keel olid valitsevad, käis inimeste usuvahetus aeglaselt. 11. sajandil eraldus islamist Liibanonis druusi usk. Praeguseni on Liibanonis kaks valdavat usundit kristlased-maroniidid ja moslemid-druusid.

Pärast Ida-Rooma riigi langemist türklaste kätte 11. sajandil alustati Euroopast Vahemere idaossa ristisõdu. Liibanon jäi ristisõdijatel tee peale. Sellest ajast arenes ristisõdijate, peamiselt prantslaste ja kohalike kristlaste – maroniitide – suhtlus. Maroniidid allusid otse Rooma paavstile.

Alates 13. sajandist läksid Liibanon Egiptuse mamelukkide sultanliku võimu alla. Tegemist oli autonoomse piirkonnaga Ottomani impeeriumi koosseisus, kus nii maroniidid kui ka druusid said õiguse tegutseda. Ottomani impeeriumis kasutati Liibanoni alade kohta terminit Süüria. Olgu lisatud, et Ottomani impeerium langes alles Esimese maailmasõja tulemusel 1918. aastal.

Nii nagu eestlased, taotlesid ka liibanonlased omariiklust, ja nad said selle Pariisi rahukonverentsi tulemusel 1919. aastal. Kontroll jäi siiski prantslastele; see kestis kuni Teise maailmasõjani. Selles sõjas kasutasid sakslased Liibanoni territooriumi oma vägede liigutamiseks Iraaki, kus võideldi Briti väeosade vastu. Britid aga vallutasid Süüria ja Liibanoni alad ära ning Prantsuse eksiilvalitsus kuulutas 26. novembril 1941 välja Liibanoni iseseisvuse. Teine maailmasõda tõi Liibanonile iseseisvuse, Eesti aga kaotas selle. Prantsuse väeosad lahkusid Liibanonist 1946. aastal.

Pärast Teist maailmasõda nautisid Liibanon ja selle pealinn Beirut õitsengut. Beirutit kutsuti Lähis-Ida Pariisiks. Pärast Iisraeli riigi loomist ja Araabia–Iisraeli sõda kolis Liibanoni ligi 110 000 Palestiina põgenikku. Koos palestiinlastega saabusid aga uued pinged, ning Liibanonist hakati juhtima Iisraeli-vastaseid rünnakuid. Palestiinlaste tulekuga tekkinud pingete tagajärjel arenes 1975. aastal välja laastav kodusõda, mis kestis 16 aastat ja mille käigus sai surma 100 000 inimest ning haavata teist samapalju.

Kodusõjas kerkisidki esile druusid ning nende moodustatud sotsialistlik partei, mis võitles valitsuse vastu. Meie juubilar Kamal Jumblatt oli kodusõjas druuside liider. Kamal Jumblatt juhtis druuse kaks aastat kuni tema hukkamiseni 1977. aastal. Kamali poeg Walid jätkab oma isa tööd druuside liidrina.

Kamal Jumblatt oli haritud mees, lõpetas Prantsusmaal Sorbonne’i ülikooli ja tegutses juristina. Osales Liibanonis mitmete valitsuste koosseisus. Lõi sotsialistliku partei, et saavutada võimu eraldamine usust. 1976. aastal olid Jumblatt ja tema toetajad haaranud võimu suuremas osas Liibanonist, aga selle peale sekkus Süüria valitsus eesotsas Hafez al-Assadiga (praeguse Süüria riigipea Bashir al-Assadi isa), kuna Süüria ei soovinud sotsialistide võimuletulekut Liibanonis ja tahtis säilitada oma kontrolli. Süüria tõi oma väed sisse, ning veidi aega pärast seda Jumblatt tapeti.

Kodusõda lõppes alles 1990. aastal ning selle lõppemises mängis võtmerolli Süüria. Süüria väed olid Liibanonis sees kuni 2005. aastani. Väed läksid küll välja, aga Süüria kontroll on Liibanonis püsinud seniajani. Pinged on teravad Iisraeliga, seoses Liibanoni sõjalise rühmituse Hezbollah’ tegevusega. 2012. aastal puhkenud Süüria kodusõja tõttu on Liibanoni ümber asunud ligi 700 000 Süüria põgenikku, ning see pingestab Liibanoni sisepoliitikat üha enam.

INNO TÄHISMAA

Jaga |