Austraalias tähistati Eesti Vabariigi aastapäeva

Tiiu Salasoo,      08. märts 2006


Siin juhtub kõik varem kui Eestis – isegi Eesti Vabariigi 88. sünnipäev peeti siin viis päeva ennem, 19. veebruaril. Peapõhjus on muidugi see, et 24. veebruar oli tööpäev ja inimesed poleks saanud aktusele tulla. Miks aga mitte järgmine päev, laupäeval? See polnud aktusekülalistele selge, kui nad 30kraadises kuumuses Sydney Eesti Majja tõttasid.
Aktus oli osalt traditsiooniline, osalt mitte. Õpetaja Allan Taruste avapalvus ja langenute mälestamine oli isegi rohkem isamaalik kui tavaliselt. Austraalia Eesti Seltside Liidu esimehe Raivo Kalamäe etteloetud läkitus käsitles küll tõelisi probleeme Eestis, nagu ettepanek sõjaväeteenistuse ärajätmiseks ja palgaarmeele üleminekuks, kuid oma terava tooniga hästi ei sobinud aktuse meeleollu.
Traditsioonist kaugel oli aga aktusekõne, mille esitas Eestist siin viibiv Urmas Vadi, kes alustas – hädavajalikult küll, kuna siin teda ei tuntud – enese tutvustamisega, mille jooksul selgus, et lisaks Vikerraadios töötamisele on ta ka kirjanik ning muusikali „Georg" stsenaariumi autor. Vadi peateemaks oli vastuse leidmine küsimusele: mis on tõde? Selle illustreerimiseks loetles ta päevauudiste pealkirju, mida ta siinsest eesti raadiosaatest kuulis:kõik sensatsioonilised ja halvad uudised, millest ükski polnud vale, kuid mis kõik kokku andsid hoopis hirmsama pildi Eestist, kui see tegelikult on. Võib-olla oli tema jutt motiveeritud isamaa-armastusest, tahtest kaitsta oma kodumaa mainet, millise tundega paljud on tuttavad, kui välismaal kuulevad või loevad lehest mõne eestlasest kurjategija kohta. See valmistab piinlikkust ja tuntakse ennastki veidi süüdlasena, et kaaseestlane niimoodi käitus. Kuid aktusekõne teemaks, kus tavaliselt pühitsetakse oma riigi iseseisvuse sündi, oli see küll imestustäratavalt ebatraditsiooniline. Teistega keskustelles kerkis üles mõte, et arvatavasti praegusel noorte täiskasvanute generatsioonil Eestis ei ole palju kogemusi aktustega ega teatagi, et aktusekõnelejalt oodatakse austuse ja lugupidamise avaldamist aktusel tähistatava sündmuse suhtes, mis kulmineerub üleva tundega, millest seekord küll vajaka jäi.
Oleme harjunud aktusel kuulama ka ajakohast isamaaluulet. Seekord esitasid abielupaar Heidi ja Rein Aedma vaheldumisi lugedes Edgar Kase mittemidagiütlevat proosat (või oli see vabavärss?).
Üldkokkuvõttes jäi traditsiooniline veel ülekaalu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)